Võib arvata, et algseks ja mõjusaimaks ohvriks oli inimene. Religiooni näevad mitmed antropoloogid kogukonnasisese vägivalla reeglistaja ja piirajana.

Vägivalda ühiskonnas piiravad ühest küljest rivaliteeti reeglistavad keelud, nagu dekaloog. Teisalt korratakse rituaalides piinliku täpsusega kunagi tõeliselt aset leidnud ohvrisündmust, algmõrva, mis kogukonna rahuseisundi seeläbi taastas, et üks kõikide eest süüdlaseks tehti ja kas ohverdati või pagendati. Nii, ühest küljest keelates, teisalt vägivalda ritualiseerides, loob kogukond endasisest sidusust ja määratleb ennast.

Ohver taastas rahu kogukonnas, kuna asendas kõikide sõja kõikide vastu (Thomas Hobbes) kõikide sõjaga ühe vastu. Armastatuimateks ohvriteks on läbi ajaloo olnud “hapuks läinud karismaga” juhid ja vaeslapsed. See, millist rolli ohverdamine ja sellega seotu on inimkultuuris mänginud, jääb suuresti tulevastele põlvedele avastada.

Mingitpidi on ohverdamisest välja kasvanud koduloomad, monarhia, sotsiaalse ruumi mõiste, jms. Ohvritalituse edasiarendusteks ja laiendusteks on ka tänase sekulaarse ühiskonna institutsioonid.

Ei ole teada, miks inimohver enamikes religioonides asendusohvritega asendati, mõnedes aga mitte. Kui eurooplased Ameerikasse jõudsid, oli neil kohutav vaadata, kuidas sealsetele jumalustusele inimohvreid toodi. Loomulikult ei taibanud nad siis, et nad iseendi minevikuga silmitsi seisid.

Inimohvri kadumine tähendab ohvrimõju nõrgenemist ning sageli pöördutakse suure häda korral tagasi inimohvri juurde. Vanas Testamendis nõuab Jehoova Aabrahamilt Iisaki ohverdamist. Viimasel hetkel, kui Aabraham on juba oma käe tõstnud, peatab Jumal ohvritalituse ning laseb Iisaki asemel endale siku ohverdada. Jumal ise asendab inimohvri loomohvriga. Islamis räägitakse sedasama lugu Ismaeli kohta. Samas tõdeb Uus Testament Kristuse ohvrile viidates selle võimatust, et “lammaste ja sikkude veri võiks patud ära võtta”. Seega osundab ka Uus Testament asendusohvri puudulikkusele.

Kui ohvrit kord juba asendama hakatakse, ei pruugi sel otsa tullagi. Ka asendusohvrit saab järgmiste asendajatega asendada. Eriti segaseks läheb asi siis, kui süsteemi siseneb raha. Ülekannete arv kasvab ning see, mida asendatakse, võib pikapeale meelest ununeda. Samuti viitab raha sisenemine ohvriskeemidesse sellele, et viimselt on kõik ostetav ja müüdav — ka traditsiooniliselt rahaülesed väärtused.

Ohvri asendamise teel on mitmeid tõkkeid. Jeesuse-aegses Iisraelis tuli templis kasutada erilist templiraha, mis oli muudest käibevahenditest eraldatud ning Jumalale pühitsetud. Kas omaaegset raha pühitsemist asendab “In God We Trust” tänastel narkodollaritel?

Üheks näiteks raha rikkuvast mõjust on kindlasti keskaegsete indulgentsidega seotu. Kristuse ohvriteene oli kiriku omandiks kuulutatud ning sellest eraldas kirik vastavalt vajadustele. Pihisakramendis määratud hüvitustegusid sai asendada raha eest ostetavate indulgentsidega. See oligi see, mille peale Martin Luther tagajalgadele tõusis. Võib tõdeda, et pikemas perspektiivis Luther ebaõnnestus, sest tal ei õnnestunud elu totaalset rahastumist peatada. Pigem kiirendas temapoolne elu ilmalikuks ja religioosseks sfääriks jagamine seda protsessi.

Täna raha eest indulgentse ei saa, sest raha ise on ainsaks ja kõikelunastavaks asendusohvriks ning indulgentsiks muutunud. Raha on võimas ilmalikustamismootor. Miski ei suuda seda raha suurepärast ja kõikeasendavat omadust päriselt tühjaks teha. Küsimus on tegelikult igivana ja korduv — kas on tõesti olemas midagi, mis ei ole konverteeritav (vahetatav/müüdav), või on mõned asjad lihtsalt väga kallid? Raha on haaranud tänast läänemaailma sama totaalselt, nagu religioon seda kunagi tegi. Ometi otsib rahagi taga oma kaotatud lugu, müüti ja lootust.

Nii, läbi algse inimohvri kes teab mitmekordse asendamise, oleme jõudnud tänase sekulaarse tarbimisühiskonnani, olles ometi samaaegselt pika vinnaga ka algsete ohverdamisskeemidega seotud. Modernismiaegsete inimestena arvame, et tõde on leitav üha enamas ja täpsemas klassifitseerimises ning täpsustamises. Nagu keegi on öelnud, päädib see sellega, et viimaks teame kõike… ei millestki.

Pigem on me tänast olemist loonud tõsiasjad leitavad teel koju, vaadates ja tagasi minnes sinna, kust me kõik üheskoos tuleme. Ja seal ootab meid tõenäoliselt ees müüdihägusse mattunud inimohver…