Arvutikeeld kõrgkoolis – kas suhtekorraldusaps?

 (2)
Arvutikeeld kõrgkoolis – kas suhtekorraldusaps?
Foto: sxs.hu

Tallinna tehnikaülikooli otsus keelata avaliku halduse instituudi loengutes arvutid tekitab vastakaid arvamusi, kirjutab Õpetajate Leht.

„Auhind Eesti IT-tiigri müüdi purustamise eest rahvusvahelises sfääris kuulus paar nädalat tagasi uudisele TTÜ-st: seal keelati avaliku halduse instituudi loengutes arvutite ja nutitelefonide kasutamine. Teade jõudis Slashdoti põhiuudistesse (lugejate arvamuste põhjal uudiseid pingeritta seadev populaarne portaal – selle põhivoogu ei ole lihtne jõuda) ja kõik tehnoloogiafriigid üle maailma said sellest teada. Tegemist on suure suhtekorraldusapsuga,“ kirjutab Madis Veskimeister, ajaloo- ja programmeerimisõpetaja.

Probleem algab kahe kõrva vahelt

Madis Veskimeister: „Probleem algab kahe kõrva vahelt: motivatsioonist ja õppetöövormist. Üks pool probleemist on selles, et avalikku haldust ja muid kiirelt-rikkaks-renomeega aineid, nagu majandus, juura jne, lähevad õppima paljud vähe motiveeritud, papa-mamma rahakotil liugu laskvad noorsandid-preilid. Neid ei huvita asi ise, neid huvitab eriala potentsiaal karjääriredelil. Teine pool probleemist on loenguvormis õppimine: faktid tuleks lugeda õppematerjalidest (veel parem Wikipediast), õppejõuga saada kokku esitlusteks, arutlusteks, seminarideks ja materjali läbimõtlemiseks, mitte kuulamiseks-ajaveetmiseks.

Kooliõpetajad teavad hästi, et õpilasele üle 10–15 minuti loengut pidada ei anna. Õpilase tähelepanu hajub, ta ei suuda kontsentreeruda. Vaja on väga häid sotsiaalseid oskusi, kõrvalepõikeid, paralleele elust enesest, mis hoiaksid kuulajaskonna valvel. Seda suudavad vähesed õppejõud.

Eesti ülikoolide probleem on vähene spetsialiseeritus – kõik teevad kõike. Loenguid peavad ka need, kes selles kuigi head ei ole, teadust peavad tegema ka need, kes on loengutes suurepärased. Meie ülikoolides on ainete mahud väikesed – tihti 3–6 EAP, semestri 30 EAP kättesaamiseks tuleb võtta palju aineid. Semester fragmenteerub – mida väiksem maht ainepunkte, seda suuremad nõudmised õppejõududelt. Vähe seminare, palju tuupimist.

See viib taas teemale, et meie ülikoolid tahavad kangesti olla industriaalajastu vabrikud: valada loengus kulbiga tarkust pähe. Faktide õppimiseks on Wikipedia, kirjutagu õppejõud parem Wikipedia korralikuks ja jagagu tudengitele kätte, milliseid artikleid mis loengu tarbeks lugeda tuleb. Loengud-kohalkäimisõppused tuleks aga eranditult praktilisteks seminarideks-esitlusteks-ekskursioonideks organiseerida!

Mõistagi on hariduselus kõike, palju pole kinni õppejõududes, vaid koolis treenitud üliõpilastes, kes ei oska uusi käitumismalle omandada.“

Teatris me ju ei mängi nutitelefoniga…

„Olen pidanud loenguid nii kõrgkoolides kui ka koolitusfirmade tellimusel ja võin kinnitada, et selgelt üle poole tudengitest kasutab loengutes sülearvuteid ja nutitelefone mittesihipäraselt. See viib kogu loengu kvaliteedi alla. Ent probleem puudutab ka elementaarset viisakust. Olgu tegu loengu, asutuse töökoosoleku või seminariga – korralik inimene käitub viisakalt ja mõistlikult ega häiri oma tegevusega kaaslasi rohkem, kui hädapäraselt tarvis,“ kirjutab Mihkel Lauk, PwC info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna juhtivkonsultant. 

„On selge, et helendav ekraan ja klaviatuuril klõbistamine teisi ruumis viibijaid paratamatult mingil määral segab, ent veelgi häirivam on arvutikasutaja demonstratiivne mitteosalemine suhtluses ja õppetöös, seda nii õppejõu kui ka õppida soovivate kaasõpilaste jaoks. Millegipärast peame loomulikuks, et teatris ei hakka me oma nutitelefoniga mängima isegi siis, kui etendus eriti ei meeldi.

Levinud on tudengite väide, nagu õigustaks sihipäratut arvutikasutust tõsiasi, et õppejõu jutt pole piisavalt huvitav. Eriti tasuta õppekohtade tudengite suust see argument küll vett ei pea: vähim, mida riigi kinnimakstud hariduse saajad peaksid tegema, on haridusasutuse mängureeglite järgimine.“

Kas igav loeng või arvutisõltuvus?

Arvutikeeld loengutes on täiesti põhjendatud, leiab ka TÜ majandusteaduskonna tudeng ning teaduse ja kultuuri sihtasutuse Domus Dorpatensis tegevjuht Martin A. Noorkõiv: „Siin on kaks lihtsat probleemi: õppejõud, kelle loengud on igavad, ning tudengid, kes ei kontrolli oma arvutisõltuvust. 

Ülikoolides on hulk õppejõude, kes lihtsalt „peavad loenguid”, st poetavad oma suust kuldseid mune, huvitumata, kas need kuulajatele ka kohale jõuavad. Erinevalt levinud arusaamast ei ole sellised sugugi ainult vanemad õppejõud – tean 70-aastaseid, kelle loengud on äärmiselt huvitavad, ning 30-aastaseid, kelle loengus on võimatu ärkvel püsida. Küsimus on suhtumises ja hoiakutes. Ja hoiakuid, nagu psühholoogid ütlevad, on raske muuta.

Igavate loengute probleem laheneb, kui ükskõikse suhtumisega õppejõude jääb vähemaks. Õnneks on olukord vaikselt paranemas – järjest rohkem õppejõude püüab tudengite tähelepanu ülal hoida, nad valmistavad loengud hästi ette ning kaasavad kuulajaid. Probleem laheneb samm-sammult, kuid seni veel peame aktsepteerima tõsiasja, et paljudes loengutes peab igavlema, ning püüdma teha kõik, et ka nendest loengutest võimalikult palju tudengiteni jõuaks. TTÜ on haaranud härjal sarvist.

Teine ja hoopis suurem probleem on kinni tudengites – sõltuvus. Vajadus sotsiaalmeedia, e-posti, uudisportaalide järele ehk laias plaanis internetisõltuvus ohustab meid kõiki.
Ülikoolid peavad kriitiliselt endale otsa vaatama ja uurima, mida nemad probleemi lahendamiseks teha saaksid. Kutsun üles iga õppejõudu, kelle loengus n-ö arvutiprobleem on ilmnenud, võtma julgus kokku ning paluma tudengitel oma arvutid sulgeda. Juba sellest oleks palju kasu.“

Täispikkuses artikleid loe Õpetajate Lehest siit ja siit.