Arvamusfestival – 130 vabatahtlikku korraldab, 170 inimest kõneleb ja kuulab terve Eestimaa

 (47)
Arvamusfestival
ArvamusfestivalFoto: Priit Simson

Sajad inimesed ei koguneks sel reedel ja laupäeval Paidesse, kui 1968. aastal poleks Gotlandil veoautokastist pidanud kõnet toonane Rootsi haridusminister Olof Palme.

Suvisest kohtumisest Gotlandil sai traditsioon – Palme kutsus oma suvekodusse ka erakonnakaaslased ning 80ndatel korraldati esimene majandusseminar. Aegamööda liitusid ka teised erakonnad ning organisatsioonid ja tänaseks on jõutud 2000 erineva sündmuse ja 20 000 külastaja piirimaile.

Esimest korda Eestis toimuval Paide arvamusfestivalil on vastu panna 20 lava ning üle 170 kõneleja. Teiste seas võtavad sõna Helen Sildna, Heldur Meerits, Indrek Neivelt, Karl-Martin Sinijärv, Meelis Milder, Tea Varrak, Jaak Prints, Mihhail Lotman ning Tarmo Jüristo.

Festivali külastajad, keda reedel on olnud ligikaudu pooltuhat, võivad soovi korral ka esinejatel nööbist kinni võtta ja maailma paika panna. Samuti saab esitada küsimusi või ettepanekuid mõne arutelu alal, mida toimub kokku 45. Arutelude teemad varieeruvad vöörtööjõu sissetoomisest ja tervisekäitumisest kuni hariduse ning toidukultuurini.

Lisaks tutvustavad siin oma maailmavaadet ka poliitilised jõud alates rahvusradikaalsest konservatiivsest rahvaerakonnast kuni koalitsioonipartneriteni. Just see erinevate maailmanägemuste kohalolu ning võimalus vabas õhkkonnas oma arvamus teatavaks teha peegeldabki kõige paremini arvamusfestivalil valitsevat õhkkonda.

Kas aga pelgalt õhkkonnast piisab, et Eesti elu paremaks muuta? Kas pole ohtu, et sõnarokkiv festival jääbki tegusaks vaid sõnades? Vastuse saamiseks tuleb tagasi pöörduda juurte ehk Almedaleni juurde. Nii nagu Almedalen, annab ka Arvamusfestival erinevatele osapooltele võimaluse kohtumiseks, diskussiooni tekkimiseks ja kompromisside leidmiseks. Aga kas pole just nende väärtuste kultiveerimine oluline olukorras, kus kaasamine on tänases Eestis tihti vaid formaalsus?