Arvamuse meediakõlblikkuse mõõdupuud

 (2)
Arvamuse meediakõlblikkuse mõõdupuud
Foto: Ilmar Saabas

Aeg-ajalt puhkev ja siis jälle soikuv arutlemine Eesti arvamuskultuuri üle nendib tavaliselt küll arvamuste näilise rohkuse taga peituvat sisulist ahtust, ent ei analüüsi enamasti selle põhjusi, mis peituvad nn formaadiomastes kvaliteetides endis.

Mõõdikud on toimetaja peas

Arvamust ei avaldata sugugi mitte ainult ajalehtede arvamuskülgedel, vaid ka uudistes ning telesaadetes ja raadioeetris. Seda, kellelt lugu tellida, keda uudise täienduseks teemat kommenteerima paluda ning otse-eetrisse väitlema kutsuda, otsustavad toimetajad potentsiaalse arvaja meediakõlblikkuse järgi, mille mõõdupuud asuvad toimetajate peades. Tegemist on vaikimisi kujunenud põhimõtetega, mis on avalikult sõnastamata.
Meediakõlblikkuse esimene ja kõige tähtsam kriteerium on kahtlemata formaadi võimaluste teadvustamine. Ei piisa sellest, et inimesel on midagi öelda; oma valdkonna briljantsest tundmisest pole küllalt. Olulisem kui erialane eruditsioon on üle künnise pääsemiseks teadmine, kuidas neid teadmisi esitada ajakirjandusele sobivas sõnastuses, mahus ja tonaalsuses. Ei piisa teadmisest, kuidas asjad on, esmatähtis on mõista, kuidas neid pressisõbralikult väljendada.
Arvamusloo kirjutamiseks on eelkõige tarvis mõista, mis on oluline selle väljaande meelest, millele kavatsetakse lugu pakkuda. Vaevalt kujutab keegi ette, et ajakirjandus kirjeldabki elu niisugusena, nagu see on. On teemad, mis „müüvad”, ning leidub olulisi teemakäsitlusi, mida ei õnnestu ühelegi väljaandele vastuvõetavaks teha.

Formaat lihtsustab ja moonutab

Igasugune formaat, olgu paberlehe, online’i või telesaate oma, eeldab teatud olulisi lihtsustusi, milleks paljud oma erialal kompetentsed inimesed võimelised ei ole.
Põhjuseks ei ole asjatundjate juhmus probleemide resümeerimisel, vaid mõningaid asju ei olegi võimalik laiale publikule kiirmeetodil n-ö kulbiga pähe panna. Seetõttu ei ole arvamuskülgedel kuigi palju füüsikute, filosoofide, arstide ja paljude teiste erialade esindajate arvamusi. On muidugi „geeniusi”, kes suudavad keerulised asjad hästi lihtsaks kõnelda, aga see sünnib enamasti suurte moonutuste hinnaga, mistõttu paadunud meediasõbrad kaotavad oma reputatsiooni professionaalses ringis. Pealegi peavad paljud asjatundjad meediaga suhtlemist lihtsalt ajaraiskamiseks, mis takistab neid töösse süvenemast.

Ühed ja samad igal pool

Meedia valikulisus faktide esitamisel ja kõneldu tsiteerimisel võib formaati mitte tundvale inimesele tunduda meelevaldne ja isegi sihilikult tegelikkust moonutav. Siin ei ole asi alati ajakirjaniku ebaprofessionaalsuses, kuigi sedagi tuleb ette, vaid formaadi vastamatuses käsitletavale teemale ja formaadiomases lugupidamatuses „tegelikkuse” suhtes.
Seetõttu on mõnes mõttes paratamatu, et ühed ja samad näod kirjutavad arvamuslugusid, vantsivad saatest saatesse ja räägivad seda, mida neilt oodatakse. Nad on ära tabanud, kuidas asi töötab, ning osalevad masinavärgis etteantud raamidega vastuollu minemata. Nad on nõus rääkima sellest, mille meediakõlblikuks lihtsustamisest kolleegid keelduvad. Nii on meediakanalitel alati varnast võtta oma valvepsühholoogid, valvepolitoloogid, valvefeministid ja valvehomofoobid. See on suhteliselt kitsas ring, kus uute tulijate pealetulemist takistab ühelt poolt ajakirjanike soovimatus riskida ja teiselt poolt spetsialistide eelarvamused ajakirjanduse suhtes.
Veel vähem kui paberajakirjandus saab tundmatute nimedega opereerimist endale lubada teleajakirjandus. Telekõlblikkuse tähtsaim kriteerium on oskus väljendada oma mõtteid loetud minutite jooksul saatejuhi küsimustest välja tegemata – otseselt küsimustele vastates on oht, et intervjueeritaval jääbki edastamata sõnum, mille pärast ta nõustus saatesse tulema.

Kes vaikivad? 

Ajakirjandusliku sisuga meediaruumis on aga pidevate ülesastujate ringi kitsuse konstateerimise asemel õpetlikum vaadelda pigem, kes vaikivad, hoolimata tõsiasjast, et nende arvamust päritakse. Ütlemata põnev oleks, kui toimetaja lisaks ilmunud arvamusloo juurde nende inimeste nimed, kellelt ta püüdis selleteemalist lugu saada, kuid ei saanud. Ning kui saatekülalisi tutvustades öeldaks, keda saate tegijad tegelikult soovisid laua taga arvamust avaldamas näha.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest