Arvamus: Soorollide forsseeritud muutmine on lubamatu

Oleks minu teha, siis ma keelaks soorollidega eksperimenteerimise ja nende forsseeritud muutmise. Minu arvates on see inimsusevastane, aga 21.sajandi alguses monstrumriigis nimega Euroopa Liit, näib taoline tegevus võetud normiks ja tunnistatud igati kiiduväärseks, vähemasti osades liikmesriikides. Et inimesed ei arvaks, et need asjad ikka nii normaalsed ja õiged on, pean oma kohuseks vähemasti sõna võtta.

Hämmastama paneb seegi, et majanduslikult ja poliitiliselt üsna tugevates krampides vaevlev ning reaalsest elust, inimesest ja ühiskonnast võõrandunud Euroopa Liit, kus iga olulise asja otsustamine võtab aega aastaid, suudab teatud valdkondades edasi liikuda lausa seitsmepenikoormasaabastes. Seda kahjuks küll halvas mõttes.

Kui soorollide kiire hävitamine liitub majandusliku surutise ja poliitilise pankrotiga, siis pole õhtumaade hukk tervikuna enam mitte pelgalt Spengleri uitmõte, vaid karm reaalsus.
Viimseks tilgaks karikas, mis sunnib sõna võtma, sai Rootsi lasteaedades ja reklaamirindel toimuvad „debiilsed“ soorollieksperimendid. Üllaks eesmärgiks, nagu asjaomased ise seletavad, olevat traditsiooniliste ja iganenud soostereotüüpide väljajuurimine. Loomulikult saadab seda meiegi feministide kiidukoor, kuigi tekib kuri kahtlus, kas ikka saadakse päris täpselt toimuvale pihta. Sellised teod on väga halvad ja mul on kahjuks häbi rootslastega samas paadis olla. Näib, et viimased on täielikult aru kaotanud ja inimvaenulike radikaalfeministide lõa otsa nii pikalt tolknema jäänud, et ei suudagi end enam sealt kuidagi lahti haakida.

Kuna paljudele ei ole probleemi olemus väga tuttav, lisan mõned selgitused. Kaasaegses ühiskonnas toimub tõepoolest teatud sugude lähenemine ja soorollide muutumine. See on loomulik ja pikk, omasoodu arenev sotsiaalne protsess, milles pole iseenesest midagi halba ega taunitavat ning mida ei ole vaja kuidagi tagasi pöörata. Vanasti oli elukorraldus teine ja naise seisund allasurutud. Mineviku suured revolutsioonid ja õrnema soo vabastamine, andsid naistele meestega võrdsed õigused ning sellega oli tagatud ka uue soolise korra tekkimine. Elu muutus ja ümber korraldusid nii sood kui ka klassikalised soolised stereotüübid.

Naispeaminister, firmajuht, naisdirigent, menukirjanik, filmirežissöör, naiskirikuõpetaja, naispolitseipealik ei üllata tänapäeval vist mitte kedagi ja on elu loomulik osa. Samas ei üllata meid enam ka kõvasti kodutöid rügav või intensiivselt lastega tegelev mees.

Tõsi, uuenenud soorollide omaksvõtmine vajab palju aega ja vaeva, on valulik ja tekitab paljudes frustratsiooni ja kohanemisraskusi, aga rahulikult, mõlemat sugu väärikalt koheldes ja mõistlikult edasi minnes, näib see olevat täiesti võimalik. Kui me hakkame aga asju forsseerima ja soorolle teadlikult hävitama, tekitab see suuri pingeid ja segadust.

Väikeste inimeste kaudu mõjutamine

Nüüd siis on juba jõutud kohta, kus avalikult püstitakse absurdne lähteülesanne – mehed peavad loobuma oma iganenud sookuvandist, sest see olevat halb ja takistavat progressi. Kuna aga täiskasvanud aadamapojad seda vabatahtlikult ei tee ega oska, siis on pakutud, et alustaks õige lasteaedadest. Väikese inimese psüühika on ju väljakujunemata ja väga kergesti mõjutatav. Kui feministid ütlevad, et nende rünnak on suunatud vaid iganenud sotsiaalsete soorollide pihta ja see ei puuduta otseselt bioloogilist sugu, siis nad tegelikult vassivad, sest isiksuse identiteedis on sotsiaalsed (umbes 30%) ja bioloogilis-geneetilised (umbes 70%) faktorid tihedalt põimunud, kusjuures baastähtsus on, tahame me seda või mitte, viimasel. Hävitades kiiresti ja teadlikult sotsiaalseid soorolle, tekivad teravad vaimsed konfliktid, pinged ja segadused nii isiksuse kui ühiskonna tasandil.

Mis tingib taolise forsseeritud püüde soorollide hävitamisele, kes on selle taga, mis see endaga kaasa toob? Kes sellest absurdsusest üldse võidaks ning kas seda oleks võimalik vältida?
Viisaastak kolme aastaga, hävitame kõik juudid, teeme kõik inimesed võrdseks, männist saab kuusk kui vaid soovida! Kes meist ei mäletaks neid suurepäraseid loosungeid, mis lubasid ainsa liigutuse või plakatliku tegevusega helget tulevikku, mille varjus saadeti korda lugematuid sigadusi, mida hiljem oli võimatu heastada.

Ei ole raske aru saada, et soorollide kaotamise idee taga on radikaalsed feministid, kellel on eriti tugevad positsioonid just USAs, Lääne-Euroopas ja iseäranis Põhjamaades. Nende positsioonid on kahjuks kinnistunud juba ka parlamentides, valitsuses ja meedias.

Terve talupojamõistus ütleb, et laias laastus oleme me sündinud kas meesteks või naisteks. Väike pilk oma kehale või peeglisse, ütleb selles osas kõik. Ja kui tilluke osa ühiskonnast ei oska seda enda jaoks määratleda, siis enamik ei pea tõestama, et nad ei ole kaamelid. Või äkki peavad?

Esiteks rõhutan asja mõttetust. See sõda on juba ette kaotatud, kuigi võidakse võita mõni lahing. On ju äärmiselt mõttetu võidelda kogu eluslooduse bipolaarsuse printsiibi vastu, mis on tinginud nii looduse kui ka inimkonna jagunemise mees- ja naisorganismideks, koos sealt tulenevate eripäradega. Selle meelevaldne eitamine või selle vastu võitlemine ei muuda asja, korvamatut kahju teeb aga omajagu!

Iga katse siin vett segada või midagi muuta on lubamatu ja absurdne. Bioloogilised- ja geneetilised faktorid ei ole ainsad isiksuse komponendid, tõepoolest on ka sotsiaalsel faktoril väga suur roll, paraku mitte määrav. Bioloogilis-geneetiline on primaarne ja sotsiaalne sekundaarne faktor, mis omab tagasimõju esimesele. Samas pole need asjad nii lihtsad ja üks-ühesed kui esmapilgul tundub. Antud protsesse pole vajalikul määral uuritud, et teha põhjapanevaid järeldusi ja veel enam ettekirjutusi.

Seksuaalvaldkonna uurijana olen kokku puutunud oma sugu muutnud või seda muuta soovivate inimestega ja uskuge mind – nende elu pole kerge. Nende psüühika on pidevalt piiri peal ning murdumise seisundis. Harvad pole juhtumid, kus juba sugu muutnud inimene soovib endist sugu tagasi. Vaatamata pidevale hormoonide tarvitamisele on muutused visad tulema.

Soomuutus passis ei taga seda kaugeltki. Seda enam, kui kasutada ainult sotsiaalseid vahendeid ja atribuute, näiteks panna meestele selga kleidid ja sundida neid muul moel naisestuma, ei muutu nende lihased väiksemaks ja nägu ilusamaks. Küll aga võivad kärbuda teatud soole omased sotsiaalsed kvaliteedid, näiteks teotahe, soov kodumaad kaitsta või perele raha teenida.

Inimene ei saa muuta seda, mida loodus ette on määranud. Inimlik tegevus võib muuta vaid teatud raamistikke ja sotsiaalseid foone, aga ta ei saa, ega suuda, muuta asjade põhiolemust. Pealegi kaotaks ühiskond peale klassikaliste sookuvandite kiiret kadumist enamuse oma võlust ja rikkusest, kaasa arvatud positiivse ja edasiviiva vastandumise, muutudes üheülbaliseks, amorfseks, isikupäratuks ja sootuks massiks.

Soorollid on justkui eludžunglis orienteerumise ning inimeseks olemise ja identifitseerumise atribuudid nagu ka mõisted rass, rahvus, amet ja religioosne kuuluvus. Kui viimased puuduvad, ei omanda inimene eluks väga vajalikku identiteeti ja elamine muutub nõmedalt raskeks. Sooidentiteet on inimesi saatnud aastatuhandeid ja selle ümberkujundamine sotsiaalsete vahenditega võtab aega vähemasti sama palju, kui mitte kauem.

Sooidentiteedi kadumine ähvardab meid ilma radikaalfeminismi abitagi, kuna meie haridussüsteem (lasteaiast kuni ülikoolini) on ülimalt feminiinne, lisaks kasvavad väga paljud lapsed isata. Sama kehtib hariduse, arstiabi ja meedia kohta. Meid kasvatavad, harivad, ravivad ja valgustavad peamiselt naised (viimaste euro-uuringute järgi on neis valdkondades tööl 75-90% naisi). Kust peaks siis poisil ja noorukil tekkima õige mehelikkuse identiteet? Ja ometi tekib, aga kuidas? Senini vaid enda seest, sisemiselt, mis muud, või ka siis suhetes teiste sookaaslastega kodumaalt või laiast maailmast.

Soorolle tuleks tugevdada

Vastupidi – meeste ja naiste kaasaegseid reformitud soorolle tuleks tugevdada ja rõhutada nii kultuuris kui ka hariduses. Kusjuures mehe juures peaks kandvaks jääma uued mehelikud väärtused ja naise puhul uued naiselikud kvaliteedid. Sood ei tohiks samastuda ja neid ei tohi vägisi samasuguseks teha, tarvis oleks hoopiski edendada sugudevahelist mõistmist ja partnerlust erinevusi säilitades ja arendades.
Teiseks ei võida sellest lõppkokkuvõttes keegi. Isad on õnnetud, kui nende poegade mehelikkus tasalülitatakse juba lasteaiast alates. Kui poistele meeldivad püssid ja autod, siis pole mõtet neid suruda nukkude manu. Kui neile meeldib sinine, siis pole mõtet pakkuda roosat. Kui on mõni vastupidine erand, võiks sedagi võimaldada.

Ja vastupidi, miks pista tüdrukule lapsest saadik kätte püss, näidata teda osava tapjana filmides? Minu meelest on see halb. See pole naisele omane ja tekitab tõrkeid. Naine ei ole elu võtja, hoopis andja. Mis selles kuvandis halba on? Naine võib olla hea politseiuurija, aga päti kinnipidamine või hädakaitseks ka tapmine, ei ole see, mida üks naine peaks tegema. See puudutab samuti naiste osalemist lahinguüksustes. Kuigi juba muistsest ajast on eksisteerinud teatud naissõdalaste klass, kes on olnud julmemad kui mehed.

Kui teatud piir on ületatud, siis milleks on seda vaja propageerida? Naised on õnnetud, et neis ei hinnata enam naiselikke väärtusi nagu ilu, veetlus, sarm, hoolivus ja emadus. Neilt nõutakse meestega võrdset töörügamist ja pere ülalpidamist, eeskätt kodust eemaloleku arvel. Mida rohkem naised mehestuvad, seda kurvem. Varsti ei tunta neile enam kaasa, ei avata enam uksi, neid ei imetleta ega armastata enam, neile ei õhata enam vaimustunult järgi - kas tõesti naised seda sooviksid? Arvatavasti mitte! Ei võida ühiskond tervikunagi. Kui kaovad ära tuntavalt erinevad soorollid, ei ole võimalik amorfsete soolise identiteedita amööbide vahel luua perekonda. Viimane pöörab allakäigule ja sündimus väheneb katastroofiliselt. Seda hetke on aga ammu oodanud Araabia ja Aafrika immigrantide armee, kes meie armsast vanast Euroopast nüüd demograafilise teerulliga üle veereb – ja ongi õhtumaade allakäik käes. Ja see algab pigem meie endi algatatud lollustest, kui teiste vallutamissoovist.

Viisaastaku võit saavutatakse küll kolme aastaga, aga taolise Phyrrose võidu käigus käib alla kogu Euroopa. Nii, et tuleks peatuda enne kui hilja. Feministide püüdluste kahepalgelisusest, segasusest, rapsimisest ja peataolekust annab hea näite kvoodisüsteemi kehtestamine. Püütakse kehtestada kvoote naiste tarvis, aga kui sugusid senisel kujul varsti enam pole, siis muutub ju seegi püüdlus täiesti mõttetuks?

Lahendus – arulageduse lõpp Euroopas võiks meid veel päästa, aga selle lähenemist pole küll ette näha, pigem tüüritakse arukusest aina kaugemale. Nii suures moodustises on ju raske mingitki korda luua. Samuti takistab asjade normaalset toimimist Euroopa Liidu unikaalne eripära - äraspidine poliitika, kus iseenda tavalist valget heteroseksuaalset kodanikku (meest, aga viimse kaudu ka naist) „kotitakse“ kõige enam ja seda kõikvõimalike vähemuste arvelt ja survel. Ühed leiutavad lollusi, teised viivad neid ellu või kiidavad takka, saades niiviisi küll endale tööd ja kuulsust, aga tegelikult ei huvita õieti kedagi, mis saab pärast, kaugemas tulevikust. Käib justkui veeuputuse eelne rapsimine ja lammutamine, iseenda masohhistlik hävitamine, heitlik ja hukuga lõppev ajastu (vanaindia kalendris Kali-Yuga ajastu).