Arvamus: Hiiliv homokultuslik diktatuur on päral

 (93)
Arvamus: Hiiliv homokultuslik diktatuur on päral
Foto: Merili Reinpalu

Homoteema raputab meie ühiskonda järjekindlalt ja pealetükkivalt nagu tõvehoog. Vähe on neid, keda see ei puuduta. No ei lasta rahulikult lapsi kasvatada, oma elu elada ja esivanemate traditsiooni tarkusest juhinduda.

Moraalne segadus tekib enamasti siis, kui homod püüavad heteroüldsust oma tahtele allutada. Ikka peavad nad avalikkuse ees epateerima, reklaamima väljakutsuvalt ning pealetükkivalt oma mõtte- ja eluviisi. Vähe sellest! Homod nõuavad, et üldsus võtaks üle nende maailmapildi, nende väänatud ja moonutatud eetilised imperatiivid.

Taas puhkenud homoskandaal näitab, mis hakkab juhtuma siis, kui seda ei soovita teha. Või veelgi hullem – kui koguni juletakse kritiseerida vähemuse „uut maailmakorda”. Siis arvab vähemus, et neil on õigus nõuda üldsuselt hääletut alistumist. Need kes seda ei tee, satuvad ränga turmtule alla.

Paljud ajakirjanikud (vist isiklikel põhjustel) aitavad püüdlikult seda tigeduse tulejõudu mitmekordistada. Markantne näide on pärit ERR Vikerraadio saatest Rahva teenrid (23.03.2013). Kõik kolm saates esinejat (Külli-Riin Tigasson, Lauri Hussar ja Mikk Salu) ründasid üksmeelselt teisitimõtlejat Erki Noolt, kes ei arvanud ega väljendanud oma mõtteid nii, nagu „vaja”. Miks polnud saates esindatud enamuse seisukohtade kaitsjat? Miks ei arvestatud nende 80 protsendiga (hiljutises uudistesaates „Reporter” küsitlusele vastanuist) kes olid vastu homode nõudmistele? Kuidas sobivad sellised ilmse diktatuuri ja sõnavabaduse piiramise tunnused kokku inimõigustega, demokraatliku riigi elukorraldusega, õigusega arvamuste paljususele? Kas oleme tagasi nõukogulikus kahepalgelisuses, kus juttudel demokraatiast polnud midagi ühist tegelikkusega?

Sellised küsimused kerkisid kui IRL-i kuuluvad riigikogu liikmed Erki Nool ja Priit Sibul avaldasid mõtteid, mis homoaktivist Lisette Kampusele ei meeldinud. Kusjuures Erki Nool ei esinenud avalikkuse ees vaid saatis e-kirja vaid Kampusele, kes aga ei jätnud arvamustevahetust enda teada.

On loomulik, et ühiskonna ühel pikantsemal ja ohtlikumal teemal tekib poleemika. Aga täiesti lubamatu, kui grupp omasoohimuraid teisitimõtlejate vastu hüsteerilise nõiajahi korraldab. Sõimatakse homofoobiks, ähvardatakse kohtusse kaevata, sildistatakse halvustavate löök-ja nööksõnadega. Erki Noole ründamisega on liitunud ka teised tulihingelised homoagitaatorid ja hakanud sallimatusemulli puhuma. Seda on tehtud nii ägedalt, et arvatavasti kohkunud Liisa Pakosta (riigikogulane IRL-i fraktsioonist) tõttas vabandama „ebamugavustunnet tekitavalt puudutanud väljaütlemiste” pärast. Millal on omasoohimurad vabandanud, kui nad teisitimõtlejaid sõimavad homofoobideks, pööbliks, tagurlasteks jms? Võtkem arvesse, et liide „foob” on psühhopatoloogiline termin ja seda võivad diagnoosida vaid eriarstid, mitte aga juhuslikud propagandistid.

Erinevalt homodest on Erki Noole sõnavalik olnud korrektne. Ta esitas oma seisukoha tagasihoidlikult ja argumenteeritult, ei tembeldanud kedagi „moraalseteks värdjateks” nagu populistidel näib olevat kombeks.

Peaministrit võib mõni „arvamusliider” sõimata nagu karjapoissi, presidenti näägutatakse kui tema kõne ei meeldi. Aga kui keegi julgeb „homomonarhiale” vastu vaielda, siis lõhkeb meedias selline vihamull, mis paneb isegi „julgepüksid” endile tuhka pähe kühveldama. Mis toimub?

Ühel pool Erki Nool – lugupeetud rahvaesindaja, kelle saavutused on maailma tippklass ning teened meie rahva ees ajaloolise väärtusega; teisal aga grupp sallimatuid, kes paistab silma eneseupitamisega. Igatahes on see ebavõrdne vastasseis ja heteroüldsusel pole vaja pikalt mõelda, kellele kinkida poolehoid, tunnustus ja tänu iseenda ja rahva enamuse veendumuste väärika kaitsmise eest.