ARUTLE: kas paar, kellel pole lapsi, võib end pereks nimetada?

Öeldakse, et iga abielupaari kohustus on kasvatada üles vähemalt üks laps. Aga kui paar ise ei ole järglaste saamisest üldse huvitatud?

Tean üht fertiilses eas paari, kes ongi kuulutanud, et nemad lapsi saada ei kavatse. Mõlemal on väga hea töökoht, nad teenivad viisakalt ja neile meeldib korralikult enda peale kulutada ning endale luksust lubada.

Nende eluplaan näeb ette töötamist, pidutsemist, lõbutsemist, reisimist, elu nautimist ning pensionipõlve kavatsevad nad kahekesi veeta Hispaania päikeserannikul. Selleks koguvad nad praegu raha ning on öelnud, et neid summasid nad laste peale kulutada küll ei kavatse.

Et lapsi neile ei sünni, leppisid nad kokku juba enne abiellumist. Nad väidavad, et see oli ühine otsus ning kumbki ei pea teise peale viha ega pole ümber mõelnud. “Me ei saaks koos olla, kui ühel meist tekiks suur titeisu,” ütles naine kord.

Üksi vananemist see paar ei karda. Neil on palju häid sõpru ja suured pered, kellele nad saavad alati loota. Oma panuse maailmale ja ühiskonnale annavad nad oma sõnul tööga ning pigem hoiavad loodust ja säästavad maailma ülerahvastumisest.

Ka vanemate ja tuttavate lõpututele päringutele on nad suutnud vastu seista ning oma seisukohale kindlaks jääda. “Kui ma ei taha emaks saada, miks ma siis pean?” küsib naine alati. Selle peale jäävad küsijad tavaliselt vait.

Mina emana sellist elu ette ei kujutaks. Mina tahan lisaks olemasolevale ühele põnnile veel lapsi, vähemalt kahte. Ja tahan lapselapsi, kellele pühapäevahommikul pannkooke küpsetada ja jõulude ajal kingitusi teha. Loodetavasti õnnestub ära näha ka lapselapselapsed. Tahan, et minu panus oleks suurem kui vaid mu karjäär.

Aga Naisteka lugejad, mida arvate teie — kas abielupaari kohustus on kindlasti lapsi sünnitada? Kas paari kohta, kel lapsi pole, saab öelda pere?