Patu arengust

On alust arvata, et patt tähendas algselt ennekõike rituaalset ebapuhtust ehk Vana Testamendi keeles roojasust. Patu vastandina tähendas puhtus seda, mis oli tehtud õigel ja ettekirjutatud viisil.

Kui siit veel edasi mõelda, võiks arvata, et puhtuse ja roojasuse puhul on tegemist lihtsalt iidse inimtarkuse ning ennast praktikas õigustanud käitumisviisidega. Puhtus omakorda sai algselt oma tähenduse erilistest aegadest ja paikadest — nendest, mil ja kus Jumalad end harjumuspäraselt ilmutasid. Just nimelt pühaduse ruumiline piiratus oli see, mis tõi kaasa hulganisti keelde ja käske.

Nendesse paikadesse, kus jumalad end ilmutasid, püsitati aja jooksul pühamud. Algselt puudutasid keelud ja käsud jumaluse kuju, ohvriande ning tema teenreid. Sealt laienes pühaduse mõiste kõigele, mis oli kultusega seotud või sellele pühendatud. Pühaduse ruumiline piiratus võtab mõnedes kultuurides teada-tuntud tabu vormi, teistes jääb aga leebemaks.

Vanas Kreekas tõi patu kaasa see, kui inimesed tungisid pühaduse sfääri, rikkusid jumalikke privileege või astusid üle jumalikest normidest, mis reguleerisid ühiskondliku elu korraldust. Näiteks tõi Oidipuse isatapp kaasa rüvetamise ehk miasma. Rüvetamine omakorda nõuab jumalikku kättemaksu. Kättemaks ei ole aga tavaliselt ruumiliselt piiratud ja nii tabaski karistav katk kogu Teeba linna.

Algselt materiaalset ebapuhtust tähistanud miasma “arenes” ajapikku süü ning jumaliku needuse metafooriks. Keda oli tabanud karistus, ei tohtinud enam kultustoimingutes osaleda — ta kas tapeti või pagendati. Vana-Kreeka iga-aastates pharmakostes (vaata tänast farmakoloogiat) pagendas kogukond (polis) ühe oma marginaalsetest liikmetest, eelistatavalt selle, kel avaldusid kas füüsilised või siis vaimsed defektid, ning ta saadeti ühises protsessioonis linna väravani. Koos pagendatuga arvati kaduvat ka kõik rüvedused, mis antud sotsiaalses grupis olemas võisid olla. Nii pagendati Sophoklese järel ka Oidipus karistuseks Teeba linnast. Lisaks sellele kasutati Ateenas ka ebapopulaarsete poliitikute ostrakeerimist ehk iga-aastast killukohust ning sellele järgnevat pagendamist.

Kummalisel kombel on suurem osa tänaseid nn. reaalsusemänge samuti sarnastele väljahääletamistele ja pagendamistele üles ehitatud. Poliitikast rääkimata, ainult et pagendamist asendab tänases poliitikas viieprotsendiline valmiskünnis ja surnuksvaikimine meedia poolt.

Nii, nagu rüvetatuse ideel, on ka puhastumise rituaalil materiaalne päritolu. Tavaliselt kasutati puhastumistes vett ja/või suitsu. Puhastav pesemine võeti ette iga kord, kui puututi kokku isegi potentsiaalselt rüvetavate nähtustega, näiteks sünd, surm, seks, haigus jms. Platon mainib oma seaduste 9-ndas raamatus, et puhastusrituaal tuleb läbi teha ka tahtmatu või seadusega õigustatud tapmise puhul. Puhastada tuleb end pärast seksuaalakti ja enne kultusetoimingutes osalemist. Samuti tuleb puhastada maja, milles on aset leidnud sünd või surm.

Sektide arusaamades arenes puhastamise idee kontseptsiooniks üleüldisest rüvetavast süüst kui inimeseks olemise vältimatust koostisosast. Elu hakati vaatlema kui pidevat puhastumist kehalisusest ning rikutusest, mis valmistab ette vaimse elemendi — hinge — lõplikku vabanemist oma maistest ahelaist. Siiski jäi nii radikaalne miasma ja katarsise kujutlus Vanas Kreekas marginaalseks nähtuseks.

Sarnast arengut võib täheldada ka juutluses ja kristluses. Vanas Testamendis oli veel täiesti võimalik Jumala käskude järgi elada. Juutide pühakiri ütleb korduvalt ja erinevate inimeste kohta, et “nad elasid kõikides Issanda käskudes laitmatult”. Sarnast väljendit kasutab ka Uus Testament, näiteks Ristija Johannese vanemate kohta. Ka Peetruse Nelipüha jutlus keskendub enam saatuslikule veale ehk “Jumala Ristilöömisele” kui loomupärasele rikutusele. Pauluse teoloogiast alates võime me aga rääkida juba sügavast ja päästmatust rikutusest. Kui me ka üheksat käsku täidame, lendame me kümnenda, himustamise kohta käiva käsuga, ometi lootusetult orki, ütleb Paulus. See, et inimene ise end enam päästa ei suuda, tähtsustab seda, mida Jumal võib ja suudab meie eest ja asemel. Meie osaks jääb uskuda ja usaldada seda, mis on Jeesuse lunastuses juba tehtud.

Omaette küsimuseks on patu mõiste täna. Tundub, et sõna patt on taandunud religioossesse sfääri ja ei ole enamikule sekulaarsetest inimestest mõistetav. Nemad kasutavad teisi sõnu nagu vastutustundetus, käegalöömine, isekus ja kuritegelikkus. Süütuse presumptsiooni ajal ei tea me patust enam ei ööd ega mütsi ning kuni kohus pole vastupidist tõestanud, oleme kõik süütud.

Sel enesekindla isekuse ajal, mis tolerantsest retoorikast tulvil, kuid sisult sallimatu, on ehk hea teada, et on olemas teisigi skaalasid inimese õigeolemise mõõtmiseks kui need, mida inimene ise konstrueerinud. Nendega võiks vähemasti igaks juhuks arvestada. Ja selle teise skaala peamiseks kriteeriumiks on meie suhtumine Jeesusesse Kristusesse. Viimsena ei ole olemas muud pattu kui usaldamatus Jumala vastu. Kui meie teda ei usalda, ega siis vast Tema meidki.

Kasutatud Kirjandus: Vana-Kreeka Inimene; koostaja Jean Pierre Vernant