Peamiseks eksimuseks on eksimine kogukonna poolt õigekspeetud tõekspidamiste vastu. See omakorda toob kaasa kogukonna halvakspanu, kuni pagendamise või hukkamiseni välja. Säärastes kultuurides on reeglina kõik erinev mitte väärtustatud vaid pigem halvakspandav. Esineb aga, nagu näiteks Jaapanis, kummalisi lahknemisi suhtumises tehnoloogilistesse väärtustesse mis Läänelt avasüli vastu võetakse, samal ajal kui ideoloogilised väärtused enamjaolt tagasi lükatakse.

Süükultuurides on oluline inimese eksimus ning isiklik süü mingi kirjalikult fikseeritud seadustekogu suhtes. Näiteks Piibli kümme käsku. Möödunud aegadel on dekaloog ja Piibel olnud kogu Iisraeli rahva kriminaalkoodeksiks. Ei enam. Isegi kõige ortodokssemad juudid või kristlased ei praktiseeri enamikku Vana Testamendi ettekirjutustest. Veelgi enam, kui nad seda teeksid, leiaksid nad endid tõenäoliselt varsti trellide tagant. Ometi puudutavad kümme käsku meid mingitpidi tänini ja me võime leida dekaloogi arvukaid väljendusi kõige erinevamates kriminaalkoodeksites. Tänane Lääne õigus tugineb enam Rooma õigusele kui Piiblile.

Mingi kirjalik seadustekogu on olemas ka häbikultuurides. Seal on aga kogukond veel selle seadustekogu elavaks kehastajaks ja jõustajaks, samal ajal kui süükultuurides on kriminaalkoodeksit mõjustanud Pühakiri tänaseks sellestsamast koodeksist lõplikult lahknenud. Süükultuuris on Pühakiri veel vaid väikese kristliku subkultuuri juhiseks ja sedagi väga valikuliselt.

Põhja-Ameerikat peetakse alaks kus häbi- ja süükultuur on segunenud. Seda arvatavasti tugeva kogukonnatunde tõttu, mis piirimaa pioneere silmitsi ühise ohuga koonduma sundis. Sellesama kogukonnatunde äraspidisteks väljendusteks on ka Ameerikast hästi tuntud KKK ja lintšimised. Tehnoloogiliselt arenenud ühiskonnad kalduvad arenema enama individualismi ja seega ka süükultuuri suunas. Ka individualistlikes Lääne süükultuurides eksisteerib ühiskondlik arvamus mis häbikultuuri meenutab ja väljendab. Kui kriminaalkoodeks juhindub süütuse presumptsioonist ehk eeldusest, et inimene on süütu senikaua kuni kohus teda süüdi pole mõistnud, siis meedia kui häbikultuuri väljendaja lähtub sageli otse vastupidiselt, süü presumptsioonist. Meediaväljaanne võib inimese süüdi mõista või ausse ülendada, sõltumata sellest kas inimene tegelikult milleski süüdi on või mitte. Samas meeldib meediale vahel ka omi hellikuid üleöö porri tallata. Meenutagem või eriliste teenete eest kodakondsuse saanud Ernesto Preatonit või Veiko Epliku ühes tema kampsuniga. Loomulikult ristuvad süü ja häbi mõõgad vahel ka ainult süüga arvestava kohtulaua ees aga seda juhtub harva. Seegi näitab kuidas need kaks, süü ja häbi, võivad teiseneda ning kuidas häbist süü võib saada.

Lääne ühiskondade häbikultuuri juured ulatuvad tagasi kuni Vana-Kreeka seisusteni. Surmahoobi lääne häbikultuuridele andis seisuslike ühiskondade kokkuvarisemine kodanlike revolutsioonide mõjul. Ühiskondades, kus kogukonnatunne on tugevam, säilib ka häbikultuur kauem tugevana. Lääne praeguse süükultuuri lätted pärinevad pigem Vanast Testamendist ning juudi kultuurist. Judeo-kristlikus traditsioonis võrdub süü traditsiooniliselt patutundega, mis omakorda on eneses kahtlemise ja enesesüüdistamise aluseks. Päruspattu võib ka algsüüks nimetada. Selle üle, milles see seisneb, on palju arutletud. Ühe variandina on pakutud, et selleks on rivaliteet mis inimesi ühtesid ja samu asju himustama paneb, seesama mis on tänase tarbimiskultuuri aluseks. Patutunne omakorda juhib inimest meeleparandamise, “metanoia”, ehk patukahetsuseni. See omakorda pöördumise ehk uute, kristlike väärtuste, omaksvõtuni. Kes armastab on käsu täitnud, ütles Jeesus.

Meeltest on häbi enam nägemismeelega seotud. Kui keegi tunneb häbi sellepärast, et teda on alasti nähtud, siis seetõttu, et alastust nähakse, mõned erandid välja arvatud, häbiväärse seisundina. Teisalt võib alasti inimene tunda häbi ka selle üle milline ta välja näeb. Tundub, et süü on algselt olnud seotud hirmu ja vihaga. Valgustusaja ja Renessanssi mõjul on süü teisenenud märksa komplekssemaks reaktsiooniks. Tänases väljenduses on see seotud printsiipide rikkumisega, mis on isiku moraalse identiteedi väljenduseks.

Kristlikus interpretatsioonis on süü seotud Jumala Sõna järgimise ja Jumala Hääle kuulmisega. Materialist ei saaks säärast väidet iialgi aktsepteerida. Seega on materialistidel kalduvus kergesti kogu süüprobleem häbiks teisendada.

Psühholoogid seostavad nii süüd kui häbi valutundega. Tänane valgustatud süütunne ei pruugi siiski juhtida inimest fikseeritud reeglite süsteemi või religiooni juurde, vaid sageli ka moraalse vabaduse ja isikliku vastutuse radadele.