Tuleviku varjus

Eshatoloogiat defineeriti kaua kui õpetust viimseist asjust. Ka süstemaatilise teoloogia õppekavades oli eshatoloogia viimane asi ning jäi seetõttu tihti õpetamata. Eshatoloogia tähtsuse väljatoomist peetakse üheks kõige olulisemaks avastuseks protestantistlikus teoloogias. Sedapuhku juba mitte niivõrd viimaste- kui tulevaste asjade õpetusena.

Iga religioon vastab mingil kombel ära maailma tekke ja lõpu küsimused. Selle, mis kristluses puudutab loomist ja Jumalariigi tulemist. Suurimad konfliktid leiavad aset just loomisloo ja teadusliku ilmatekke seletuse vahel. Kas evolutsioon või loomine? Või personifitseeritud evolutsioon? Või depersonifitseeritud? Kas evolutsioonil on eesmärk? Kas me saame seda talle külge mõelda või omistada? Siiski võtab enamik kristlasi tänapäeval ka ise loomislugu piltlikult ja mitte kirjatäheliselt.

Tänane teadus nõuab oma hüpoteeside ärauskumiseks mitte vähemat usku kui religioon. Mõelgem siinkohal või Suurele Paugule. Nii ilmaruumi mõõtmed, kui päritolu ületavad meie kujutlusvõime, analoogiate, võrdluste ja keele piirid.

Teaduslikes paradigmadeski on ohtrasti tumedat ainet, tühikuid, mida teadus tõestamata hüpoteetikaga täidab. Ka käimasolev arutlus religiooniõpetuse asjus peegeldab kujukalt siiani valitsevat siirast, lausa heldimapanevat usku modernismidogmadesse, mida enamik pedagooge enesele isegi teadvustada ei julge, nende üle arutlemisest rääkimata. Seega ei ole küsimus mitte usu- ja uskmatuseõpetuse vastasseisus, vaid pigem eri usutunnistuste vastasseisus.

Tundub et kohustusliku religiooniõpetuse küsimus on diskussiooni käigus teisenenud küsimuseks, mida me üldse vajame? On pakutud religioonilugu, maailmavaateõpetust, kirjanduslike arhetüüpide õpetust, filosoofia tagasitoomist gümnaasiumiastmesse, antropoloogiat jms. Selles tunduvad kõik ühel meelel olevat, et midagi on vaja, mingit üldistavat, kokkuvõtvat humanitaarainet, mis mingit moodi ka eetikaga seotud oleks. Kui püüda asetleidvat diskussiooni kokku võtta, võiks öelda et see peegeldab inimeste tüdimust pragmatismist. Sellest, et inimlooma rahuldab vaid elamise tehnoloogia, mitte eksistentsiaalsed küsimused.

Kristluse keskmeks ei ole siiski mitte loomislugu, vaid Kristuse ülestõusmine. Selle doktriiniga koos kas püsib või langeb kristlus. Seda muidugi juhul kui ta üldse tõusta või langeda saab? Küllap võib inimene Jeesus, ka tema kolju leidnud teadlasele, ideaaliks ja eeskujuks olla.

Mõned aastad tagasi kõneles BBC raadios keegi arheoloog, kes väitis end Kristuse kolju leidnud olevat. Ilmselt ei suutnud ta oma väiteid tõestada, igatahes ei olnud tast hiljem enam midagi kuulda. Olen ikka selle üle mõelnud, mis siis saab kui järgmine arheoloog kõigi modernistlike teadusreeglite järgi tõestab, et ta ongi Jeesuse kolju leidnud?

Kui me usk toetub modernsele teadusele, siis tähendaks säärane avastus usu totaalset kokkuvarisemist. Sel juhul peaksime me tõeliselt otsustama keda me usume. Tavaliselt usume me nii üht kui teist. Usume usudogmasid ja püüame neid oma peades teaduse dogmadega sünkroniseerida ja vastupidi.

Kui tuleme loomisest tuleviku juurde on pilt veelgi segasem. Milline on maailma tulevik? Individuaalne eshatoloogia on Uues Testamendis üsna selge. Inimene sureb ja ta hing hoitakse suure kohtupäevani alal. Üldine eshatoloogia on seevastu Pühakirjas mitmeti mõistetav ja on hulganisti siiraid kristlasi, kes seda väga erinevalt interpreteerivad. Ühes lepivad nad aga kõik kokku, selles et tuleb Jumala Riik.

Ehkki Pühakiri tuleviku detailides väga spetsiifiline ei ole, on kristlus oma olemuselt tulevikureligioon. Mitte et tal endal tingimata tulevikku oleks, vaid selles mõttes, et ta on tulevikku suunatud. Tulevikku ei saa erinevalt minevikust ei valeks ega õigeks interpreteerida. Saab vaid loota… Ka meie Eesti küüditatud panid tähele, et sarnase tööhulga ja toiduratsiooni korral mõned inimesed surid ja teised jäid elama. Surid need, kes lootuse kaotasid.

Sealt, tuleviku varjust, hargneb ehk seegi, mis meie tänastele eludele värvi ja tähendust annab. Seega on kristlase jaoks parem alati ees, ka siis kui see teiste meelest seda olla ei pruugi…