Keskaja lõppu on erinevalt dateeritud ja eks see viimselt meelevaldne olegi. Sarnaselt meelevaldne olles pakuksin postmodernsust keskajana välja - ajana — mis jääb modernismiaja (1789-1989) ja postmodernsusele järgneva uusseisusliku ühiskonna vahele. Loomulikult vahelduvad ka ajastud kaasajal sagedamini.
Püüaksin siinkohal edasi spekuleerides rääkida selle (uue) keskaja ühest joonest, nimelt seisuslikkusest. Loomulikult muutus seegi keskaja jooksul aga ometi võib seda võrrelda mujal maailmas tänagi teatud kastisüsteemiga. Klassi- ja kastiühiskonna peamiseks vaheks on see et kastiühiskond on selge seisuslik ühiskond kus inimesel ühest kastist teise äärmiselt raske või suisa võimatu saada. Klassiühiskond seevastu on suhteliselt vaba ühiskond kus inimeste ühest klassist teise minek peamiselt rahast ja omandatud staatusest sõltub.
Ei hakka pikalt peatuma keskaegset elu iseloomustanud loonusrentide süsteemil ja muul majanduslikul mis kogu süsteemi vöötas ja koos hoidis. Ränga lihtsustusena sedastavad keskaja õpikud et valdavalt oli tegu kolme peamise seisusega: oratores (vaimulikud jt. “oraatorid”); bellatores (sõjamehed) ja laboratores (ühtekokku — töölised).
Klassiühiskond on tavaliselt dünaamiline ja kiiresti arenev — kastiühiskond seevastu staatiline ja suhteliselt aeglaselt arenev. Elame siin Eestis väga kiiresti muutuvas ja dünaamiliselt arenevas klassiühiskonnas. Üheks selle dünaamika indikaatoriks on suhteline huumoripuudus. Arenenud kastiühiskonnas on keerulised ja rafineeritud pidustused kus ohtrasti iseendi üle nalja tehakse ja n.ö. “auru välja lastakse”. Dünaamiline klassiühiskond ei vaata end eriti kõrvalt ja võtab reeglina surmtõsiselt. Tegeletakse ju surmtõsise asjaga – eksistentsiaalsete hirmude leevendamisega materiaalsete väärtuste läbi. Säärases ühiskonnas (nagu meil) on isegi esimene aprill naljavaeseks jäänud. Nõukogude aeg oli aga omamoodi kastiühiskond ja seetõttu niipalju nalja saigi.
Väga oluliseks erinevuseks klassi- ja kastiühiskonna vahel on võimu legitiimsuse küsimus. Klassiühiskonnas saavad valitsejad oma võimu teatud perioodiks altpoolt. Kastiühiskonnas aga ideaalis ülevalt s.o. Jumalalt. On loomulik et staatilisem kastiühiskond käib hästi kokku muude staatiliste maailmamudelitega nagu näiteks astroloogiaga mis vähemasti arvutustes lähtub senini eeldusest et tähed ei asu taevas ruumiliselt, vaid sfäärilisel tasapinnal.
Keskaeg lähtus eeldusest et meie reaalsuse taga asub vaimne ja tegelik (jumalik) reaalsus millest kirikuliige läbi sakramentide osa saab. Valgustusaeg ühes tekkinud vabakirikutega asendas selle arusaamaga “printsiipidega” mis lähtuvad eeldusest et Jumalale on ta enda käitumisloogika (nii nagu meie sellest aru saame) kohustuslik..
Geenimanipulatsioonid ühes rahvusvahelistes korporatsioonides valitseva diktatuuriga võivad meid kiiresti uue kastiühiskonna tekkimiseni viia. See võib olla omalaadne segu Platoni utoopiast kus religiooni kasutatakse süsteemi legitimiseerijana ning kus osal (parematel) inimestel on tugevam(muudetud) immuunsussüsteem.
Ühe hea tuttava, monarhisti ja astroloogi sõnul liigub maailm kiiresti kuritegelike struktuuride mõju alla. Kui neil võim juba kõvasti käes on tuleb tema sõnul eliit, need kes võitlevad Püha Kiriku eest, ütleb kurikaeladele mida ja kuidas ning võtab võimu üle. Niimoodi, läbi allakäigu ja anarhia tekib tema sõnul uusseisuslik ühiskonnakord.
Kui veel märke otsida siis on üheks sümptomiks selliste isikute esilekerkimine keda nimetatakse “avaliku elu tegelasteks”. Eesti Ajakirjanduseetika koodeks sedastab: Oluline on vahe tegemine avaliku elu tegelase (sh. tippsportlase, ekraani- ja lavatähe) ja tavainimese vahel. Esimestel on võim….tavainimeste kommunikatsioonivabadus on tegelikult piiratud…. Rõhutades avaliku elu tegelaste eristaatust…..jne. jne.
Arvan et toodud näidetest on küll ja uusseisuslik ühiskond juba otsapidi siin. Millised kastid seal aga täpselt olema saavad selle üle kutsun sind kaasa mõtlema.
