Art Kuum: Kuidas teha haldusreformi nii, et see ükskord tehtud saaks!?
Aastaid on aga räägitud haldusreformist ja selle vajalikkusest ning viimastel aastatel tekkinud majandusraskused on veelgi selgemalt esile toonud meie väikeste omavalitsusüksuste võimetust kvaliteetseid avalikke teenuseid pakkuda, kuid reform on endiselt tegemata.
“Haldusreformi ei saa taandada matemaatiliseks liitmistehteks ega kulude kokkuhoiu kampaaniaks, haldusreformi mõte peab olema võrdselt hea teenus kõigile inimestele, elagu nad näiteks Vändra valla Kadjaste külas või Tallinna Pirita linnaosas,” on öelnud haldusreformi toetaja president Toomas Hendrik Ilves.
Reformiplaane on pidanud ühtekokku viis erinevat regionaalministrit, kuid erakondlikust kuuluvusest hoolimata nad oma kavadele valitsuskoalitsioonis toetust leidnud ei ole. Tagantjärele on raske hinnata, kui hästi või halvasti need plaanid olid läbi mõeldud.
Avalikkuse ja ilmselt ka paljude poliitikute jaoks on haldusreform alati assotsieerunud valdade sundliitmisega, mis loomulikult on kõigil "karva turri ajanud". Kui mõelda haldusreformi eesmäkidele: tõsta avalike teenuste kvaliteeti ja parandada nende kättesaadavust, siis ma sügavalt kahtlen, kas valdade kahe- või kolmekaupa sundliitmine meid selles suunas edasi oleks viinud. Kaks vaest ei tee kokku ühte rikast omavalitsust. Ehk ongi nurjunud haldusreformide häda olnud eelkõige selles, et eesmärgid on seatud arvulised, olgu siis valdade koguse või suuruse osas?
Numbrid ei tohi olla eesmärgiks omaette. Kui soovime saavutada kvalitatiivset hüpet, siis peavad ka sihid olema seatud vastavalt. Probleemid, mille lahendamisega vallad täna kõige suuremas hädas on: ühistransport, koolide ja lasteaedade haldamine (lasteaiakohtade nappus), vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamine jne, neile peab haldusreform lahenduse leidma, vastasel juhul poleks sellel reformil mõtet.
Ainus võimalus nimetatud valdkondades märkimisväärset paranemist saavutada on anda nende funktsioonide täitmine valdade tasandilt üle maakonna tasandile. Vallad on tegelikult isegi aru saanud, et paljusid nende õlgadele pandud ülesannetest nad üksi täita ei suuda ning paljudes küsimustes teevad vallad täna tihedat koostööd (näiteks ühistransport jt). Ühiselt on jõutud palju paremate tulemusteni, kui ükski vald eraldi iial oleks jõudnud.
Ühisprojektides seisab iga vald aga ikka oma huvide eest ning tervikvisioon jääb üldjuhul leidmata. Ei ole ju mõistlik meie väikest Eestit 226 tükiks jagada, et siis tükkhaaval uuesti kokku lappida ja ühtset tervikut avastama hakata!
Seepärast tuleks haldusreformiga alustada kohe ning esimeste sammudena asuda järk-järgult valdade funktsioone üle andma maavalitsustele. Esmalt tuleks võtta need funktsioonid, millega tänased omavalitsused on kõige suuremas hädas ning viimase sammuna võiks kahe ja poole aasta pärast toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel valida uued volikogud mitte enam valdade, vaid siis juba maakondade tasandil.
Seejuures võiksid vallad olemasolevates piirides säilida ning tänastes vallavalitsustes asuksid maakonnavalitsuse piirkondlikud bürood, kus vallakodanikud kõik oma igapäevamured lahendatud saaksid. Reformi tulemusena võiks Eestisse jääda ligikaudu 20 omavalitsust st iga tänase maakonna baasil moodustuks uus omavalitsusüksus ning eraldi omavalitsustena võiksid jääda püsima ka neli kuni viis suuremat linna.
Selline võiks välja näha haldusreformi eesmärgipõhine teostus, mis säilitaks kõik hea, kuid samas korraldaks ümber kõik, mis täna kohendamist vajab.
Autor kandideerib riigikogu valimistel IRL-i nimekirjas.
