Arst vähihaigele: me ei hakka surmaga vägikaigast vedama

 (170)
fotod-54
Foto on illustratiivneFoto: Ester Vaitmaa

Üks mu sõber töötas Nõukogude armees teenides sõjaväe kiirabis. Tema meenutuste järgi elas ta esimest tööotsa rängalt üle: nähes veriseid ja räsitud liiklusõnnetuses kannatanuid, oksendas ta algul kümme minutit järjest. Aga pärast neljandat taolist väljasõitu tuli mehe jutu järgi mingi ükskõiksus ja isegi hoolimatus. Inimesed harjuvad kõigega.

Olen sageli mõelnud, kas ja kui paljud meditsiinitöötajad on jõudnud aastatepikkuse töö järel samasugusesse staadiumisse? Seisundisse, kus haige kannatused ja omaste valu enam ei mõju. Liiga palju on nähtud. Emotsioonid põrkavad vastu seina ja purunevad.

Kindlasti on palju meedikuid, kes elavad rängalt läbi iga juhtumi eraldi. Paraku tundub, et liiga palju on neid, kellele on toimuv ükspuha. Nad teevad lihtsalt oma tööd. Kui õnnestub, on tore, kui läheb rappa, siis ikka juhtub. Sellisele arvamusele viis mind jutuajamine inimesega, kelle peres on olnud kaks vähijuhtumit ja kolmas on nüüd finišisirgel.

Kõik kolm haiguslugu on sarnased. Kõigepealt kannatab inimene pikalt valu, arvates, et see on mööduv – eriti mehed pidid hoiduma uuringutele minemast, sest õige mees ei jooksvat iga häda pärast kohe perearstikeskusesse. Kui ta viimaks arsti juurde jõuab, on vähk liiga kaugele arenenud. Paraku olevat palju juhtumeid, kus ka arst peab valu põhjuseks mingit muud tervisehäiret ja kaotatakse palju aega, enne kui tõelise põhjuseni jõutakse.

Seotud lood:

Ravi on selle inimese jutu järgi ülikallis ja haige omaksed peavad arvestama suurte kulutustega. Igat vähijuhtumit lihtsalt ei rahastata täielikult, lootuse kaotamisel aga ei raisata haige peale enam vahendeid, vaid keskendutakse neile, kel on lootust. Mineja saab abi vaid vaevuste leevendamiseks. Vähihaige eluõhtu aga pidi olema jube, ning arstidki ei tee seda lihtsamaks.

Mulle loo rääkinud inimene tõi välja paar reaktsiooni arstidelt: "Me ei hakka surmaga vägikaigast vedama!" "Mis te tast siia tõite, viige koju surema!" "Teid ei aita enam miski!" Need pidid olema väljendid, mida arst on välja öelnud mitte üksnes omastele, vaid ka otse haigele.

Mõistagi on haigel ja tema omastel rohkem lootust, kui perel on meditsiinisüsteemis tuttavaid, sõpru või sugulasi. Haiglakoht, efektiivsem ravivõimalus ja viimane leevendus leitakse sageli tänu tutvustele.

Seejuures on huvitav, et kui haige omaksed arvavad, et abi võib leida alternatiivmeditsiinist, siis lähevad teaduspõhised arstid tuult täis. "Viige jah posija juurde, siis sureb kiiremini," nähvavad nad. Ükski arst ei tunnista, et paraneda võib ka millegi muu kui lõikuse, keemiaravi või kiiritamise läbi. Olen oma elus kohanud vaid üht arsti, kes tunnistas, et alternatiivmeditsiin on üks võimalus.

"Paraku on need posijad, tervendajad ja selgeltnägijad ääretult ebaprofessionaalsed. Nad on leidnud endas mingid võimed, kuid nad ei kontrolli jõudu, mida nad vallandada võivad, nad ei oska enamasti oma väge efektiivselt ja õigesti kasutada, seega on nad haigele ohtlikud." arvas ta.

Üldiselt olevat arstide tsunftis isegi alternatiivmeditsiini üle arutlemine tõeline patt. Skeptikud aga mingeid avastusi ei tee, seda teevad kahtlejad. Nii jääb ka teadusväline meditsiin edaspidi nurgataguseks, sest arstid isegi ei kaalu selle võimalusi. Samas pakub näiteks teetatervendamine välja võimaluse, et tervendaja mõjutab energiaga vähiräkke, "istutades" neisse informatsiooni nõudega taanduda. Kas see on reaalne, jäägu asjatundjate otsustada.

Lõpetuseks parafraseerin "Võimalik vaid Venemaal" algustiitreid: see lugu ei kirjelda meditsiinis valitsevat olukorda, ei pruugi olla tõene ning võib olla kantud ühe inimese emotsioonidest. Samas annab see kirjeldus aluse aruteluks selle üle, mis meditsiinis tegelikult toimub.