Armastus teeb mehe tugevamaks

Küsimusele, kas ta elus ka merehädas on olnud, öelnud vana meremees tõsimeeli, et neli laeva on alt ära läinud, aga mingit häda pole sellepärast olnud. Eesti nimeka kaugsõidukapteni Ülo Kollo juhtimisel on kõik laevad sadamasse jõudnud, poolsada meest, kes Kollo juures tüürimeestena sõitsid, said ka ise kapteniteks.

See oli üsna ränk ettevõtmine: kõik koolid, ka 5,5 aastat Leningradi kõrgemas merekoolis, tuli võõras keeles õppida. Kollo hiilgeaegadel said sellega hakkama ainult 14–15 eestlast. Kapteneid oli siis kokku sadakond. Üks kord on rahvus Kollole kasuks tulnud: kui reisilaev Georg Ots Helsingi vahet käima pandi, oli nõue, et sillas seisaks eestlane.

Meest tunned meelekindlusest

Ülo Kollo on praegu Tallinki peakapten, grupi juhi ja omaniku Enn Pandi nõunik. Nimetab seda irooniliselt „kontoris istumiseks” ning on veendunud, et kontor ei ole koht, kus mees oma elupäevad mööda peaks saatma. Tal on kombeks kõiki ruume kajutiteks nimetada.

Kuidas teha kindlaks, kes on mees, kes ei ole? „Tuleb püüda ette kujutada, mis ta siis teeb, kui 15-meetrine laine mitu päeva jalgade alt läbi käib. Meremees seisab ka kalda peal nagu tekil, jalad kõvasti vastu maad. Ja hea, kui tal on suur kinganumber.”
„Naist armastan ma palavalt, merd meeletult ja salaja,” laulis Tarmo Pihlap. Ongi nii või? Kapten Kollo ei vasta kohe. Siis lepime kokku, et võtame naised laulu seest välja, räägime merest. Merd võib tema meelest küll vaat et meeletult armastada. Kollod on kõik Muhust pärit. „Olen merega lapsest peast nii kokku kasvanud.” Kukub siis nii välja, et kui keegi kellegagi kokku kasvab, siis see ongi armastus.

Trümmist leiab imeasju

Ülo Kollol tuleb meelde, kuidas ta 1962. aastal esimese reisi Aafrikasse tegi. Conakrysse oli siis kombeks tsementi viia, lisaks pandi Tallinnas teki peale mõned teraviljakombainid, kuigi Kesk-Aafrikas pole teravilja kunagi kasvatatud. Kollo on kuulnud, et masinaid kasutati suguharuvahelistes tülides tankide asemel.

Kümmekond aastat hiljem viis kapten Kollo Casablancasse täislaadungi traati. Veel tagantjärele imestab, milleks ta Saharasse okastraati viis. Kas kellelgi oli plaanis kaameleid karjatama hakata? Kollo meelest on need loomad nii tuimad, et nad võib kolmetolliseid naelu täis taguda, ilma et nad häält teeksid.

Gorba tegi Kollo kuulsaks

Oktoobris 1987 sai laeva Georg Ots kapten Ülo Kollo käsu võtta pardale 800 tonni kütust ning rohkesti magedat vett ja sööki 15 päevaks 300 inimese jaoks. Lisaks merekaardid Islandini. NLKP KK peasekretär Mihhail Gorbatšov kohtus saarel USA presidendi Ronald Reaganiga, kelle residents oli ühel NATO laeval. Kollo laevast pidi saama Gorbatšovi peatuspaik, kui peasekretär ei vali teist laeva, mis Leningradist Reykjavikki lähetati. Gorbatšov valis Georg Otsa ja Kollo kajuti.

Sõit Islandile laevaga, mis ei olnud mõeldud ookeanil seilamiseks, jäi meelde kõigile asjaosalistele. Kollo usub, et teist niisugust juhtumit, kui laeva pardale on igaks juhuks kuhjatud seitse kaugsõidukaptenit, meresõidu ajaloos vast ei olegi. „Need väiksed lainelöögid, millega olime tormi korral Soome lahes harjunud, olid nende obaduste pojad, mis me Atlandilt saime,” on Kollo hiljem kirjasõnas meenutanud. Sestap naasis suur osa Tallinnast startinuid Reykjavikist Moskvasse lennukiga. Aga Kollo ütleb, et laev on nagu hobune – kodu poole läheb palju kiiremini kui kodunt ära. Liiatigi leidsid mehed tagasiteel kajutitest head ja paremat, süüa ja juua, Eduard Ševardnadze oli koguni kaks paari häid kingi maha unustanud. Kapten Kollo korjas oma kuulsa külalise järelt üles pudeli palderjanitilkadega. Kapten rahusteid ei tarbi.

Kui Reykjaviki-sõidul oleks midagi juhtunud, poleks Ülo Kollo eeldatavasti enam Georg Otsal kaptenina sõitnud. Ja sellest oleks kahju olnud. Kutsetruudus jääbki ehk enne sõda sündinud põlvkonna pärisosaks. Nüüd otsime aina uusi väljakutseid ja õpitud ameti või teadmistega ei pruugi neil ühisosa olla.

Kirjutise täisteksti loe Õpetajate Lehest