Minu nimi on Ülle ja olen nüüdseks juba 43 aastane. Tookord olin ma I - II klassi õpilane ja õhtul kell 18.11 kodu poole teel. Mäletan hästi seda kellaaega, sest üksainus buss läbis Mustjala bussipeatust (Tagaranna - Kingisepa liin, Saaremaal). Isegi siis, kui kummikud olid vett täis, tuli alati selle jõuda, sest see oli üks ja ainuke buss!

Soe ja mõnus buss, täis turvalisust ja nii mul uni peale tuligi, endal tutimüts viltu peas. Oma peatuseni oli sõita ainult 4,5 km. Ärkasin õpetaja Marta (kes elas järgmises külas ja sinna oli 7 km) sõnade peale: "Ülle, lapseke, sa oleksid pidanud eelmises peatuses maha minema.2

Väljas oli pime ja me olime keset metsa. Siis saabus see hetk, kus saan öelda suur tänu bussijuhile. Ta ei keeranud bussi ringi, vaid sõitis suure liinibussiga tagurpidi mööda kitsast kruusateed minu peatuseni.

Olen siiralt tänulik bussijuhile ja muidugi ka õpetaja Martale! Sellest õhtust sain kingituseks soojuse terveks enda eluks! Aitäh!