Arhitektid: Müüdavus on, võim, sinu nimi
Uus Sakala esindaja Ilmar Kompus ütles, et hetkel käivad hoones just sellised sisetööd, milles Palmaruga kokku lepiti.
Milles Palmaruga kokku lepiti? Lammutamine juba käib, sisustus ja interjööri detailid on juba maha võetud, fuajee ruumikujunduslikud metalldetailid on prügikonteinerites. Peale välise paekesta vajab ka kaitset interjöör, mis on hoone vältimatu osa. Viimane on osaliselt lammutatud, jäävad veel marmorterpid jm. Alles tuli postkasti uue Sakala klaasist „kingakarbi“ reklaamleht. Uut projekti, mis arvestab olemasoleva Sakalaga, pole ju olemaski.
„Palmaru: Sakalas ei lammutata“ (Delfi 10.12.2006)
„Kompuse sõnul algasid nädal tagasi ehituse ettevalmistustööd, milles on ka kultuuriministriga kokku lepitud. „Kindlasti ei kahjustata mingeid väärtuslikke interjööridetaile, vastupidi need konserveeritakse edaspidiseks kasutamiseks,“ kommenteeris Kompus.
Tänaseks on tuntav osa interjöörist juba maha võetud. Mis asi on Kompuse mõistes „konserveerimine“? Konserveeritakse vanu freskosid või keskaegsete linnuste müüre ilma neid teisaldamata, kuid kus on Sakala keskuse interjööri detailid, mis vajavad „konserveerimist“? „Konserveerimine“ ei ole lammutamine. Sakala keskuse interjööri detailid on mahavõetuna mõttetud ja mujal neid kasutada ei saa. Öelgu Kompus ausalt, et pakkis prügimäele viimiseks. Interjöör on tervik ja iga detaili kõrvaldamine on interjööri hävitamine.
Helle Kalda: Lõpetage silmakirjalik muinsuskaitse (Delfi 15.11.2006)
Üürnike liidu esinaine heidab ette, et Sakala eest kõnelejad ei astu välja tagastatud majade elanike kaitseks. Loomeliidud on poolühiskondlikud organisatsioonid ja ei jaota raha sotsiaalmajade ehitamiseks. Nõukogudeaegsed loominguliste inimeste lisapinnaprivileeg on kadunud ja igaüks peab korteriprobleemi lahendama üldistel alustel. Üleüdse ei saa aru, miks tuuakse ühe hoone säilimise vaidlustesse sisse sundüürnike teema. Jääb arusaamatuks, mis sinna siis ikkagi ehitatakse, kas Rebase Uue Sakala klaashoonet või selle varjus sotsiaalmaja sundüürnikest kultuuritegelastele.
Samas pole mitte ühtegi munitsipaalelumaja Tallinna ehitatud nende erakondade võimu ajal, kes praegu Sakala ümber räuskavad.
Püüdke Porti ja Einastot „räuskajatena“ ette kujutada. Kuhu meie, parteitud allakirjutanud, peaks end liigitama, kes me hoone eest seistes selle ümber „räuskame“?
Lauri Leesi „ Mina tahan uut Sakalat“(EPL 16.11. 2006)
Sama vähe kui Moskva vanade kirikute sekka sobib NLKP kongresside palee, sobis ja sobib ka praegu Karla katedraal juugendi hõnguliste Eesti Draamateatri ja Estonia otsesesse lähedusse.“
Moskva on teine riik, teine kultuur, las venelased otsustavad oma hoonete sobivuse üle ise. See kongresside palee on nii osavalt Kremli müüri taha ära peidetud ja Punasele väljakule välja ei paista, mis see meie asi on. Karla katedraal on läbinisti paas ja ka Draamateater uhkeldab oma elegantsete paepindade ja -detailidega. Kuidas siis läbinisti klaasist „kingakarp“ Estonia ja Draamateatriga paremini kokku sobib?
Mängida saab jällegi üksnes väga noore publikuga, aga nii noortel inimestel pole veel valimisõigust.
Leesi räägib noortest, kuid telepilt näitas Sakala keskuse ees kogunemisel rohkem küpses eas inimesi. Lammutamisvastaste toetajate nimekirjas on tuntav osa noori, kel pole „punaseid“ mälestusi sellest majast kusagilt võtta. Põlvkondi pole vaja vastandada.
Tobe pompoossus mõjus arukatele inimestele juba siis naeruväärsena.
Ajalehepildi järgi otsustades on praegune Karla katedraal köömes võrreldes uue Sakala mahtudega.
Teatrikunsti seisukohalt olid saal ja lava algselt kasutuskõlbmatud, kuna maja telliti hoopis millekski muuks, lavale pidi ju mahtuma üksnes EKP presiidiumi pikk laud.
Õige. Teatrit kompartei ei tellinud. Ega peagi seal teater olema, kui hoone kohandada teiseks otstarbeks. Alles hiljuti tunnistati linnahall varisemisohtlikuks ja taheti lammutada. Rahvas viskus ambrasuurile ja ennäe imet, linnapea Ratas teatas linnahalli muutmisest konverentsikeskuseks. Leiab ikka küll kasutamisotstarbe, kui väga tahetakse.
Samas on nad oma kaitsva tiiva alla võtnud Karla katedraali poolelioleva pseudoromaani stiilis torni, mis mind ikka ja alati naerma ajab.
Selle väite peale ei oska kohe midagi öelda. Hea, kui inimene arvab end stiili ära tundvat.
Kitši on haritlased alati tauninud, olgu see pseudogooti, pseudoromaani või muu pseudokunsti vallast.
Selle lause peale ei julge end haritlaste hulka poetada.
Kitš arhitektuuris sarnaneb kleidimoega: areneb spiraali mööda. Maailma üks eriti müüv kitš-teos on Baieris Ludvig II loss, kus turistide voogusid suunab minutilise täpsusega elektroonika. See juba ei aja naerma, kui neid rahajõgesid näeks, mis turistid kokku kannavad. Oleks meilgi sellist kitši! Teine riigieelarve jookseks ainuüksi sellest kokku.
……arhitektuuris saab teatud muhedust välja lugeda küll, kuid mitte siin, vaid Barcelonas arhitekt Antoni Gaudi loomingus. Tema pole Tallinna ühtegi maja projekteerinud. Meie oma Gaudi pole aga sündinud.
Kas Leesi pole kuulnud, et arhitektuurianalüütikutel on raske Gaudile „stiilimütsi“ pähe tõmmata, ikka jäävad „kõrvad“ segama. Oleme kuulnud teda nimetatavat „hilinenud gooti arhitektiks“ ehk parafraseerides Lutsu, kui Gaudi sündis, oli gootika juba ajalooks saanud. Mõne nurga alt vaadates kitš mis kitš. Aga meile meeldib Gaudi ja ilmselt vaesele Leesile ka, ilma et ta kitši ära tunneks.
Funktsionalismi headeks näideteks on Westholmi gümnaasium ja Tallinna prantsuse lütseum.
Funktsionalismi alla käib puhtalt prantsuse lütseum. Westholmi gümnaasium on Mart Kalmu määratluses fašistliku Saksamaa lennuväe stiilis, millel olid oma iseloomulikud jooned.
Nõukogude arhitektuuri headeks saavutusteks pean praegust välisministeeriumi hoonet, Tallinna bussijaama ja kino Kosmos. Ebaõnnestumisteks aga Tallinna peapostkontorit, Liivalaia gümnaasiumi ja Karla katedraali.
Leesi on ühte ritta lükkinud unikaal- ja massehituse reeglite järgi projekteeritud hooned. Liivalaia koolihoone on tüüpprojekti järgi rajatud kool, mida on üle Eesti veel kümneid.
Paekivijuppe ja dolomiiditükke soovitan lammutustööde käigus krohvist puhastada ja kasutada uue hoone viimistlemisel.
Leesi ei märganud, et uue Sakala ajalehe pilt näitab maast laeni klaashoonet, kus seal see paekivi veel oli. Seda korduvkasutuse juttu oleme me juba kuulnud küll ja näinud ka. Kel tuleb meelde see väike ilus paehoone Narva maanteel, mis lammutati ära ja lubati kokku panna Narva maantee liiklussõlme kõrvale. Praegu on selle koha kõrval hoopis metodisti kirik ja pisihoone haihtus jäljetult. Keegi ei tea ka neist kividest midagi. Paas ei ole tellis, enne sellise ettepaneku tegemist võiks paeliiduga konsulteerida seda „vasaraga koputamist“.
Raine Karp on ühena vähestest arhitektidest ja kiviraiduri pojana võtnud südameasjaks arhitektuuris kasutada omamaist paekivi kui Eestile iseloomulikku ja väärikat materjali. Aeg on muutunud ja nii töömahukat käsitööd enam lihsalt ei tehta.
Ka vitraaže saab uue hoone interjööris ära kasutada. Ehk on uue Sakala keskuse sisearhitekt sellele juba mõelnudki? Muud väärtuslikku hoonel ju pole.
Leesile on pärale jõudnud kaugemate arhitektuuristiilide väärtused nii kodu- kui välismaal, kuid puudub „silm“ hilisarhitektuuriväärtuste nägemiseks. Vitraaž ei ole tool, et viid uude majja. See meenutab see lamba ja sea ristamist, tulemus pole ette teada. Selle ruumikujundaja nahas ei tahaks küll olla, kellele selline ettepanek tehakse.
Viimaks. Visalt ja pidevalt jõuavad meie ja kolleegide kõrvu klientidelt info „imepärastest“ juhumistest detailplaneeringutega. Mõni maaomanik kohe ei saa detailplaneeringule kooskõlastust, mõnel tugeva närvikavaga tellijal kulub selleks näiteks seitse aastat. Kuid, oh imet, kui lööd käega ja krundi terves tükis maha müüd, saab uus krundiomanik lendleva kergusega detailplaneeringu kinnitatud ja võluväel kerkivad rida- ja korruselamud sinna, kuhu eramutki ei lubatud. Kusagil ringlevad üle meie peade salapärased „hinnakirjad“, mida meile, „murukamara“ kõrgustele, ei avaldata.
