Argo Kerb: Raske aeg annab koolides tunda
Kutseõpe kui turvavöö
Kutsekoolidest on kujunenud Eesti majanduse erilaadne lakmuspaber. Mõni aasta tagasi oli paari sektori veetud majandusbuum täies hoos ning väljalangus kutsekoolidest ning õppejõudude kaadri voolavus suur. Praegu on trend kui mitte pöördumas, siis vähemalt aeglustumas. Õpilasi naaseb koolidesse ning õppejõudude palgad on muutnud konkurentsivõimelisemaks.
Koolides kohapeal vaatab vastu hoopis trööstitum pilt. Tõepoolest on paljud tulnud tagasi lõpetama pooleli jäetud haridust või saama lisakvalifikatsiooni. Kuid see valik ei pruugi olla tehtud hariduskaalutlustel. Kutsekoolid toimivad ka sotsiaalse turvavööna. See on eriti selge maapiirkondades.
Viljandi ühendatud kutsekeskkooli õppealajuhataja Anne Lapp kommenteeris, et nende koolis on majandusraskuste suurenemist täheldatud just nooremate kutseõpilaste seas. Seal pakutakse õpilasele iga päev kord päevas tasuta sooja sööki ning viimase aasta-pooleteise sees on sööjaid märgatavat juurde tulnud.
Kool on suurendanud ka eritoetusi, mida jagatakse, pidades silmas õpingute jätkamist takistavaid asjaolusid. Põhitoetustest, mida õpilased saavad edukuse alusel, moodustasid eritoetused varem umbes 5%, aga nüüd on põhitoetuste fondidest suunatud eritoetustesse 20%.
Kool pakub hommikuputru
Ka Haapsalu kutsehariduskeskuse direktor Ingrid Danilov ütles, et lapsevanemate praegune majanduslik olukord on koolile suur probleem. Murelaste hulk hakkas suurenema umbes aasta tagasi ning kool otsustas hakata pakkuma lõunasöögile lisaks hommikuputru. Paljudele peab leidma mingi raha, et nad üldse saaksid koolis käia. Kui häda on suur, selgitas Danilov, pöördutakse ka omavalitsuste sotsiaalosakondade poole, kuid rahaga on kitsas kõigil.
Ühes väiksemas kutseõpet andvas asutuses kirjeldati, kuidas õpetajad käivad ringi, kommid taskus, et neid korisevate kõhtudega lastele jagada. Niisiis paistavad kutsekoolid küll võitjatena, kuid üksnes siis, kui mitte vaadata anonüümsete õpilasnumbrite taha.
Vajadus toetuste järele kasvab
Huviharidus, milles osalemiseks peavad lapsevanemad ise raha välja käima, on kutseharidusest keerulisemas olukorras. Isegi Eesti vanimas ja suurimas huvikeskuses Kullo on pandud masendusega tähele, et huviharidus jäetakse varasemast sagedamini pooleli ja selle põhjused on muutunud. Varem oli lahkumise peamine motiiv lapse tüdinemine, nüüd katkestab 50–60% õppimise raha pärast. Kanutiaia noortemaja arendusjuht Andres Kask tunnistas, et ka neil on viimasel ajal lahkumise põhjusena toodud välja rahanappust – sellele vaatamata, et nad on suutnud hoida õppetasud alla kahesaja krooni kuus, mis on madalam kui enamikus munitsipaal- ja võrreldamatult väiksem kui suuremas osas erahuvikoolides. Siiski annab raske majandusolukord ennast tunda kas või kiiremini vahetuva õpilaskontingendi kaudu.
Tartus saab huvikoolide õppemaksust kooli direktori käskkirja alusel vabastada kuni 15% õpilastest. Lastemuusikakoolides mainiti, et kui varem ei pruukinud tasuta kohtadele küllaldaselt avaldusi tulla, siis nüüd on kõik kohad täidetud ning neid jääb puudugi. Tallinnas on toetustega tunduvalt keerulisem. Et lapsevanem saaks linnalt huvihariduse rahatuge, peab ta pöörduma linnaosa sotsiaalhoolekande osakonda. Toetuse taotlemine on tihti ka liiga keerukas ja bürokraatlik. Pered, kes võiksid toetust saada, loobuvas sellest tihti, samas aga ei kvalifitseeru need, kellel seda raha hädasti vaja oleks.
Üldhariduskoolid tormi silmas
Kohustuslikku üldharidust andvad koolid tajuvad majanduskriisi ja lapsevanemate raskusi enamasti vaid kaudselt. Raske olukord lööb valdavalt välja seal, kus lapsevanem peab ise midagi maksma, mis tähendab, et üha raskem on kavandada teatrikülastusi või ekskursioone.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.
