Argo Kerb: Lõhe kooli ja ülikooli vahel

Kas abiturient tegelikult teab, mida ta ülikooli õppima läheb? Eesti ülikoolide kõige populaarsematele erialadele, mida saab tihti õppida sotsiaal- või humanitaarosakondades, üldhariduskoolides sissejuhatus sama hästi kui puudub. Kahjuks pole harvad juhud, kus heauskselt psühholoogiat, sotsioloogiat või meediat õppima läinu avastab, et konkreetse elukutse ja suhteliselt lihtsate vastuste asemel satub ta hoopis hägusate piiridega interdistsiplinaarsele võitlusväljale.

Ühiskonnaõpetus, mis võiks ühe vähese ainena põhikooli ja gümnaasiumi õppekavas anda aimu nende distsipliinide olemusest, on saanud karmi kriitika osaliseks. Alles eelmise aasta 4. septembri Õpetajate Lehes avaldas Tartu ülikooli dotsent Halliki Harro-Loit arvamust, et põhikooli ühiskonnaõpetus on murdeealistele sobimatu ja vähepraktiline. Kahjuks panustab ka gümnaasiumitaseme ühiskonnaõpetus tänapäeva ühiskonnateaduste mõistmisesse väga vähe.
Uuringutes on tulnud välja, et ka loodusainetesse suhtuvad meie õpilased vastuoluliselt.

Viimase, 2006. aasta PISA-uuringu tulemustest selgus, et kuigi Eesti õpilaste tase loodusteadustes on maailmas üks kõrgemaid, on nende suhtumine õppimisse üks halvemaid. Sarnasele suundumusele on osutanud teisedki teadustööd. Moonika Teppo ja Miia Rannikmäe 2004. aastal valminud uuringus, kus vaadeldi põhikooli viimase klassi õpilaste arvamust teaduse ja tehnoloogiaga tegelemise kohta, jõuti samuti võrdlemisi pessimistlikule järeldusele. Selle uuringu tulemustest nähtus, et õpilased ei seostanud oma tulevast karjääri nende valdkondadega.

Statistikaameti andmetel astub igal aastal Eesti ülikoolides bakalaureuseõppesse 7500–8000 tudengit. Ajavahemikus 2002–2008 oli edukaim aasta 2007, mil tee bakalaureuseõppesse leidis 8030 inimest, ja kasinaim 2006. aasta 7336 värske tudengiga. Selle suhtelise stabiilsuse kõrvale on panna bakalaureuseõppest väljalangenute arv, mis on samade aastate lõikes pidevalt kasvanud. Võrreldes 2002. aastaga oli 2008. aastaks bakalaureuseõppest väljalangejate arv suurenenud umbkaudu 65% võrra. Märkimisväärne osa väljalangenuist läheb, nagu 2007. aastal Tartu ülikooli teadlaste tehtud uuringust selgus, loodus- ja täppisteadusi õppivate meeste arvele. Kuid kõrvale ei saa jätta ka teisi erialasid, kus enda „läbivedamine” võib olla tunduvalt kergem.

Kui suur osa eemalejäämisest tuleneb valitud eriala vääritimõistmisest ning kui palju on neid, kes on ennast ülikoolist ilma huvita läbi lohistanud? Olemasolevad uuringud seda ei paljasta.
Säärast probleemi ei saa parandada vaid ülikoolisiseste vahenditega. Kõrgharidust omandama tulijate teadmiste, maailmavaadete ja tulevikuplaanide alused sepistatakse üldhariduskoolis, milles õpetatavad ained järgivad kuni gümnaasiumi lõpuni ülikoolide õppekavadest väga erinevat loogikat. Huvi tehnoloogiliste või reaalteaduste erialade vastu peaks tekitama enne ülikooli. Nõndasamuti võiks ühiskonna- ja humanitaarteaduste olemus paljastuda enne bakalaureusetöö kirjutamiseni jõudmist. Kuidas aga mahutada see kõik niigi viimase piirini venitatud õppekavadesse, on raske küsimus. Sellele vastamata jätmine jällegi ei muuda probleemi mitte üks raas kergemaks.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.