Argo Kerb: E-luger õpikuna ei ole ulme
Kolm korda kergem ja kümme korda odavam
Tekstide digitaalistumine on paratamatu – kõik tänapäevased õpikud, mis koormavad koolikottides õpilaste õlgu ja tekitavad tervisekaitsjatele peavalu, viiakse trükikotta digitaalses formaadis mõnegrammisel mälupulgal.
Valdava osa õppekirjanduse lõpphinnast moodustavad trüki-, materjali- ja transpordikulud. Juurde tulevad veel ladustamistasud ning ahela kõik lülid soovivad oma majandustegevuses teenida kasumit. E-lugeri kasutuselevõtmine tähendaks loetletud kulutuste kadumist või mitmekordset vähenemist. Mis ei pea muidugi tähendama, et õpiku hind mitu korda langeb – kindlasti ei luba kirjastajad õpikuid enda kontrolli alt välja ilma võitluseta, ja nagu praktika näitab, proovitakse uut süsteemi alguses kasutada ikka kasuminumbrite suurendamiseks.
E-paberi kasutamine õpikuplatvormina tähendaks, et riigil oleks võimalik tellida õpik ühekordse investeeringuna näiteks ülikoolidest ja lubada see vabasse hariduskasutusse. Võimalus finantseerida ühe õpiku väljatöötamist, mille õigused on riigil, vabastaks vajadusest maksta eraettevõtjale iga eksemplari eest litsentsitasu.
Teiseks poleks vaja soetada väiksemate muutuste või paranduste korral uustrükke ja maksta nende eest täishinda, sest muudatusi saaks teha jooksvalt ning uue õpikuversiooni üleriigiline laialijaotamine poleks päevade, vaid tundide küsimus.
Õitsele lööksid Koolielu-laadsed portaalid: õpetajatel ja õppejõududel oleks vabadus koostada (heaks kiidetud) materjalidest täpselt selliseid õpikuid, lugemikke või harjutusraamatuid, nagu neil vaja läheb. Ühes ainetunnis saaks lauda ülekoormamata kasutada mitut õpikut.
Praegu on e-lugeri hind vahemikus 2000–6000 krooni, lähiaastatel see kindlasti langeb. Oletades, et paari aasta pärast tellib riik koolitäie e-lugereid alla tuhandekroonise tükihinnaga ning seab sisse riiklikud programmid, mis eelistavad erafirmalt õpikute üksiklitsentside ostmisele ühekordset investeeringut õpikulitsentsi omandamiseks või väljatöötamiseks, tasub e-luger ennast ära hiljemalt paari aastaga. Milliseks õpikuturg kujuneb, näitab lähitulevik, kuid perspektiiv teha koolikott kolm korda kergemaks, õpik vähemalt kümme korda odavamaks ja sisu sada korda paindlikumaks, tasub kaalumist.
Mis saab kirjastustest?
Tekstifailide jagamine ei nõua mingit spetsialiseeritud tarkvara ega kiiret internetiühendust. Ühe e-kirja manusesse mahub lahedalt korteritäis raamatuid ja suurem mälupulk mahutab terve raamatukogu.
Praegune lahendus peitub kirjastajatele, meedia- ja tarkvarafirmadele armsaks saanud lühendis DRM (digital rights management), mis tähendab digiõiguste haldamist või digitaalset autorikaitset. Kui praegu maailmas populaarseima Amazon Kindle’i e-lugeri omanik soetab Amazoni digitaalsest raamatupoest e-raamatu, on see suure tõenäosusega digitaalselt kaitstud. See tähendab, et raamatu ostja ei saa anda seda edasi teistele e-lugeri omanikele, kuid sellega piirangud ei ammendu. Näiteks ei saa digitaalselt kaitstud e-raamatut kinkida või edasi müüa, ja veelgi enam – tihti ei saa seda isegi „omada” selle sõna traditsioonilises mõistes. Pigem meenutab e-raamatu omamine rentimist või raha eest laenamist. Sealjuures on kõvakaanelise paberraamatu ja piiratud omandiõigustega digitaalraamatu hinnavahe tihti absurdselt väike (10–30%), eriti kui arvestame, et e-raamatu „trükkimise” kulud on praktiliselt olematud.
Mõistetav on kirjastajate ja müüjate soov, et nende raamatute kopeerimine poleks vaid nupulevajutuse vaev, kuid ühiskonnale tähendab see uue tehnoloogia arengu pärssimist. Digikaitsesüsteemi absurdsust ja ohte illustreerib näide lähiminevikust: 2009. a leidis üks kirjastaja, et Amazon on müünud tema teoseid ilma loata, mille peale Amazoni raamatupood eemaldas kirjastaja e-raamatud müügilt ja kustutas need ka nende kasutajate e-lugeritelt, kes olid selle juba välja ostnud. Omamoodi irooniline, et teosed olid George Orwelli „1984” ja „Loomade farm”.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
