Ärge müüge end odavalt!

Enne Jaanipäeva peeti gümnaasiumides lõpuaktusi. Ega lõpetanutel kerge pole: nii mõnelgi terendab ees üsna ebakindel tulevik, kindlustatud homsele võivad vihjata vähesed.

President Arnold Rüütel innustas tema vastuvõtule kogunenud parimaid gümnaasiumilõpetajaid pürgima inimliku kõrguse poole Oskar Lutsu sõnadega:“Ärge kartke elu! Ärge kartke vaeva ja valu! Ärge kartke võitlust — võideldes kasvab jõud!”. Armastatud kirjanikke on sageli kohane tsiteerida, kuid seekord tõstis president esile pigem niisuguseid põhimõtteid, mida olen noorte puhul kartusega jälginud.

Viimaste aastate jooksul olen üsna massiliselt üha nooremas eas tähele pannud nähtust, mida võiks nimetada oma elu igavikuliseks kindlustamiseks. Mõistan selle all noorte püüet hakata looma endale eluks vajalikku materiaalset ja vaimset baasi, mida kandev ideoloogia aga ei suuda leppida asjaoluga, et tegemist on ajaliku ja ebatäiusliku maailmaga. Mõningase mööndustega võib seda nimetada ilmalikuks jumalariigi maa peale (=oma ellu) toomise katseks. Kõigi vahenditega oma elu kindlustades on aga tegelikult lihtne ennast kaotada. Piibel annab sellistele katsetele ühemõttelise hinnangu: Sest mis kasu on inimesel, kui ta saab kätte terve maailma, oma hingele aga teeks kahju?( Mt 16:26)

Eelnevat eluhoiakut laiemas kontekstis vaadeldes võib imetleda, kui täpsed on olnud ühe suurima kristliku eksistentsialisti, Rudolf Bultmanni, mõtted lunastamata ja lunastatud inimesest. Lunastamata inimene püüab igal hetkel ennast luua ning enda poolt loodule oma igavikulisi ootusi rajada. Tähelepanuväärne on siin sarnasus keskajale, kus samuti nagu ka tänapäeval olid igaviku saavutamise teel au sees mitmesugused ennast piiravad meetodid: paastumised, mille paralleeliks tänapäeval on erinevad dieedid, ihu suretamine käib nüüd ka ülipopulaarsetes spordisaalides, igavese nooruse alkeemiat toetavad kõikvõimsad kosmeetikud jne. Lunastamata inimesele vastandub aga lunastatud inimene, kes võib tegeleda nendesamade asjadega, kuid jätab igavikulise konteksti Jumala hoolde, mistõttu põeb ebaõnnestumisi vähem, ei talla ettejääjaid jalge alla, ei lähe nii ruttu närvihaigeks ja üleüldse on niisuguste inimestega meeldivam veiniklaasi taga maailma asju arutada.

Lunastamata inimese tunnuseks on ka näiliselt lihtsate, efektiivsete ja loogiliste vahendite kõhkluseta omaks võtmine, millel aga tegelikkuses võivad olla sügavad tagamaad ning nii võime kaotada asju, mida me ei oska aimatagi. Yrjö Kokko kirjutab suurepärases Lapimaa loodust ja inimesi kirjeldavas raamatus “Ungelo tare”:
Milline õnn, et on leiutatud avatulekolle — lee! Vanakuri aga mõtles välja pliidi, millest algas inimese nuhtlus, ja elektripliit sai pereidülli otseseks laostajaks. Avatuli kogus pere kokku. Toit valmis kõikide silme all ja tookordne ootusenauding oli tänapäeva välksöömisest palju kordi magusam. Samas pakub “vanakuri” peale juba peaaegu unustatud puupliitide veel rohkearvuliselt gaasi — ja elektripliite ning mikrolaine ahjusid.

Lunastamata inimese valikud on reeglina mõistuslikud. Tahaplaanile jääb nii intuitiivsus, tunded ja tahe, ühesõnaga inimene tervikuna. Kokkuvõttes on see oma elu odavalt kulutamine. Samas kõlab tänases maailmas tõepoolest tabavalt Ivo Schenkenbergi tõdemus “Viimsest reliikviast”: Me kõik oleme ühtmoodi müüdavad, mõni on lihtsalt pisut kallim kui teine.