Ära kunagi mine vihasena voodisse!

 (11)
Jaga kogemusi!
Ära kunagi mine vihasena voodisse!
Foto: Ilmar Saabas

Kui lapsevanemad muretsevad oma lapse käekäigu pärast ja otsivad unetuna vigu oma kasvatusmeetodites, tundub see loogiline osa vanema igapäevaelust. Kuidas aga seletada mure, mida tekitab lastetule paarile veel sündimata laps? Mis siis, kui mu peas keerleb pidevalt küsimus: kas julgengi lapsi maailmas, kus üha rohkem ...

… valitseb tehnika?

Ühel õhtul voodis leidsime end elukaaslasega vaidlusest oma 13-aastase poja pärast, keda siiani sai valesti kasvatatud. Vaidlus justnimelt hüpopteetilise poja teismeea raskustest läks nii tõsiseks, et ma ei tajunud seda hetke, mil me äkitselt ühise poja olime saanud. 

Olen töötanud lastega ja õppinud nii traditsioonilist kui ka alternatiivpedagoogikat. Milles see õigesti või valesti kasvatamine seisneb siis? Kuigi meil endal lapsi ei ole, võib öelda, et on juba välja kujunenud võtted ja meetodid, mida oma lastega tegelemisel kavatsen rakendada, kindlad väärtushinnangud, tundmused ja tõekspidamised, mida soovin oma lastele tutvustada ning mille nad loodetavasti omandavad. Ma tean, millises suunas ma tahan oma lapsi mõjutada, millises kodukeskkonnas nendega elada ja milliseid arendusvõimalusi neile pakkuda. Ümbruskonnast peegeldub tegevusmalle ja võimalusi, mida oma perest tahaksin eemal hoida. Aga just seal ongi lõks. Ma ei saan õpetada last hindama  sisemisi väärtusi, leidma oma loovust ja tegevusrõõmu… kuid ma ei saa muuta ümbrust olematuks. Ma küll muidugi ei saa eirtata tänast maailma — tehnikalembelist ja virtuaalset — kuid ma saan oma perele seda võimalikult vähe pakkuda. Ja kui laps astub siira ja innukana välja oma mänguautode ja klotside seast maailma, kus sõbrad-eakaaslased veedavad üha rohkem aega arvutis ja mängukonsoolide seltsis ning jalgpalli tuntakse vaid ekraani vahendusel, jääb ta üksi.

Nüüd olimegi probleemi ees — lamasime varaöösel voodis ja ei suutnud kompromissile jõuda- mis saab meie 13-aastasest pojast, kes arvutitest ei hooli, tunneb rõõmu õues ringi jooksmisest, mitte joysticki klõbistamisest? Mis kasu on tema väärtushinnangutest, rõõmudest, kui ta on selles maailmas üksi? Sel hetkel muutus õige valeks.

Kasvatusmeetodeid ei saa enam valida oma sisetunde vaid ühiskonnas valitsevate normide järgi. Ja ükskõik kui palju ma seda ei sooviks, ei saa ma kodu ümbritsevat keskkonda muuta, saan end vaid selle järgi kohandada.

Peas keerles mure kujuteldava poja pärast, kes tundus sel hetkel nii reaalne. Ja uni tuli alles tundide pärast kui tulised emotsioonid olid jahtunud. Kuigi hommik on õhtust targem, valdasid mind hommikukohvi juues ikka õhtused muremõtted.