Anvelt: "Kas narkodiiler makse peab maksma?"
Põlgus põõsas vedeleva ja ennast auklikuks süstinud arusaamatus eas ja konditsioonis inimvare vastu, kaastunne lapseohtu nooruki suhtes, kes naiivselt ööklubis korgijooki tarbinuna on seksuaalse vägivalla ohvriks langenud, viha narkomaanist varga suhtes, kes just hetk tagasi autoklaasi purustas ja heal juhul mobiili, halvemal juhul kliendiandmebaasiga arvuti pihta pani, heatahtlik poolehoid endise narkomaani suhtes, kes teleekraanil oma eelmise elu pahesid pihib ja uuest elust joovastust tunneb...
Teema on ühiskonnas emotsionaalselt üleval, vajalik valu- ja huvilävi ammu saavutatud. Kuhu edasi?
Avalik sektor saadab aga samal ajal narkoprobleemi kohta jäiselt emotsioonivabasid, kuid vägagi korrapäratuid ja segaseid signaale, mille kohta kosmilisi raadiosignaale otsiv organisatsioon SETI tavatseb öelda, et puuduvad tõendid intelligentsete olendite olemasolust sellel planeedil.
Narkokuritegevuse statistilised näitajad on statistiliselt vaadatuna paranemistendentsil, tegeletakse juba ainult „suurte kaladega“, kuid sotsiaalministeeriumi poolt Euroopa Liidule teostatud uuringud näitavad, et Eesti on Euroopas lausa kolmandal kohal noorte hulgas narkootikumide levikukasvu osas. Raporteeritakse, et narkokuritegude registreerimine on vähenenud üle poole võrra, kuid samas tõdetakse, et ligi neljandik kõigist sooritatud kuritegudest on otseselt või kaudselt seotud narkomaania ja narkootikumidega.
Kusagil on olemas ja 15 miljoni krooniga ellu viidav narkomaania ennetusprogramm, kuid Tallinna kiirabi väidab, et narkomaaniaga seotud väljakutsete arv on samas arvuliselt tõusnud teisele kohale erinevate traumaliikide nimistus.
Mis toimub? Kas meil on üldse mingi riiklik suhtumine probleemi nimetusega narkomaania, kasvõi mingisugunegi tõsiselt võetav riiklik poliitika selles osas? Või eksisteerib ta ainult 2010. aasta kuritegevuse vastase võitluse prioriteetide paberil, millest kindlasti ülimuslikumaks on veel uuem prioriteet, kokkuhoid ja veelkord kokkuhoid!
Aga kas tänavale jäetud varastav narkomaan on ikka kokkuhoid? Riigile kindlasti, kuid kas ka maksumaksjale. Pigem vastupidi, maksumaksjale tähendab see täiendavaid kulutusi aga selle kaudu muide ka käibemaksu riigieelarvesse!
Vastust tuleks hakata otsima ehk meie noorema põlvkonna suhtumises. Olen külastanud nii mõndagi Eesti kooli, kus rääkinud enamjaolt 6-8. klasside noortega teemal NARKO, proovinud mitte näpuga vibutada, vaid avada selle ohtliku mängumaa erinevaid telgitaguseid – tuues näiteid, kuidas elude pealt rikastutakse ja narkotarbijate noored elud halastamatule lihaturule viiakse. Minu eesmärgiks on olnud kujundada hoiakuid ja ainult ühel eesmärgil - säästa elusid. Üldiselt mõjub!
Küsimusi on olnud noortelt kuulajatelt seinast seina! Meelde ja mõtlema on pannud nendest kindlasti äärmuslikumad, mis aga peegeldavadki meid väljavahetava põlvkonna seisukohti.
Kõigepealt ühe noormehe uudishimust pakatav küsimus, kui palju narkodiiler keskmiselt kuus teenib ja kas ta ka maksu peab maksma? Teiselt poolt ühe tütarlapse etteheidet täis repliik, miks politsei ei korja kokku neid koolide, kaubanduskeksuste ja puhkealade juurest kõikuvaid ja pahupidi silmadega „päevakangelasi“, kes verine süstal käes nagu zombid uusi ohvreid otsivad. Vastasin talle sel hetkel, et politsei igale poole ei jõua ja selliste kodanike ravimine on pigem arstide kui õiguskaitse roll, kuid tegelikult tunnen, et valetasin nii endale kui talle.
See kõik tõestab seda, et ühtegi tõsiselt võetavat riiklikku programmi narkovastases võitluses ei ole. Ennetada pole aga mõtet, kui ei ole ette näidata, mis juhtub siis kui sa ennetusele ja võõrutusele ei allu. Selge hukkamõist või siis hoopis tükis legaliseerimine, vahet pole, kuid suhtumine tagajärgedesse peab olema selge sõnum, mida ühiskonnas levitatakse ja poliitikana ka “müüakse“!
Tänase ennetusprogrammi käigus on noored tutvunud mõne narkokoeraga, jaganud teineteisele kleepse „no drugs“, ja kuulnud „sõpradelt“ selle kõrvale, et sünteetiliste „drugside“ ohtlikkus on võrreldes paksuks tegevate transsrasvadega olematu. Ettevõtlikumatele on aga hoopis meelde jäänud, et nendega on vist võimalik ka kiiresti rikkaks saada ja ei pea ka makse maksma … Üldiselt pole vanemate „onude-tädide riigi“ suhtumine neile kuidagi korda läinud või kohale jõudnud.
Minu elukogemus ütleb, et ennetada, võõrutada või ravida saab ainult seda inimest, kellel on selleks vähegi soovi, kes tahab enese sees võidelda sõltuvusega, kellel on huvi naasta ühiskonda ning elada edasi oma ainukest elu. Teiste suhtes ei ole seda „sotsiaalset mudru“ mõtet ajada. Nendega tuleb võidelda, kõigi seaduses ettenähtud vahenditega, sest sellega me säästame oma lapsi, lähedasi ja keskkonda. Nende suhtes peab kehtima null-tolerants – seda ka eelarve tasemel.
Politseil ei tuleks peita kõrgetest ekspertiisitasudest tulenevat narkokuritegevuse negatiivset langustrendi „suurte kalade püüdmise põhjenduse“ taha, või hoida kokku ületunnitööst tulenevaid personalikulusid ööklubide lauskontrollide pealt.
Narkosüüteod ühiskonnas, sarnaselt liiklusrikkumistega, eeldavad avaliku võimu jõulist sekkumist, pidevat tähelepanu, ühiskondlikku hukkamõistu ja seeläbi reaalse „EI- narkootikumidele“ kultuuri tekkimist. Kümmekond aastat tagasi oli ka paljudele autojuhtidele „jalakäija ja sebra“ tülgastav „alamklass ja tema elutee!“ Narko ja liiklus on mõlemad samuti suures osas seotud noortega, kellele ühiskondliku kokkuleppe põhitõed on kahjuks paljudes kodudes selgitamata jäetud. Suhtumine narkootikumidesse ei saa olla „õlgu kehitav“, kuna temaga seotud era- ja ühiskondlik valulävi on meie hääbuva rahva jaoks liigagi suure riskifaktoriga. Hoiakute suunamine ja muutmine ühiskonnas on aga esmajoones avaliku võimu teha.
Kui liikluses on seda suudetud teha vägagi edukalt, siis miks pole tulemusi näha võitluses narkootikumide ja narkomaaniaga, on ju ometi autojuhte kordi rohkem kui narkomaane … või vähemalt tahaks seda veel loota!
