Kohe kui läheb pimedaks — aga pimedaks läheb sügisel vara — riietuvad kohalikud elanikud tumedatesse rõivastesse, viskavad helkuri prügikasti ja hakkavad piki Via Baltica vihmast märga asfalti teadmata suunas kõndima. Mõned tõsisemad tegijad lükkavad enda ees võimalikult tumedat lapsevankrit. Aegajalt mööda sõitvad autod teevad iga jalutaja kohal järsu jõnksu teeservast eemale, tumeda metsa ja asfaldi taustal jääb tume inimkogu silma alles viimasel hetkel.

See ei ole legend ega õudusjutt. Iga pimedal ajal autoga Riia ja Tallinna vahel sõitnu peaks olema seda kogenud. Liiklus on nähtus, mis nõuab head absurditaju.

Viimaste aastatega on Tallinnasse ehitatud mitmeid suuri kaubanduskeskusi, mille juurde käib korralik joonitud parkimisplats. See on andnud tõuke uut tüüpi inimeste tekkimisele. Nad ei jäta oma autot iialgi nii, nagu parkla omanikud seda ette on näinud. Kõige leebemad isendid pargivad nõnda, et kahte parkimiskohta eraldav valge joon jääks täpselt auto keskele. Karmimad tegijad pargivad ridade vahele, kollaste joonte peale, invaliidide kohtadele ja poe uksest 20 sentimeetri kaugusele.

Olen vahel üritanud koostada parkimiskretiinide koondportreed, aga see on võimatu. Algul tundus mulle, et põhiliselt elavad oma komplekse välja BMW-de omanikud, 30-aastased mehed ja vahtralehega naisterahvad. Paraku olen ma tänaseks invaliididele eraldatud kohtadel näinud parkimas kõiki inimgruppe peale invaliidide. See maailmavaade ei tunnista sotsiaalseid piire.

Huvitava protestivormiga maailma hädade vastu võib tutvuda ka Tallinna vähestel kaherealistel teedel sõites — Sõpruse puiesteel, Järvevana teel, Pärnu maanteel. Need protestijad eelistavad välja tulla siis, kui liiklus on hõre ja tegutsevad ikka paarikaupa, halvates kiirusega 44 km/h kõrvuti kulgedes osavalt kogu muu liikluse.

Kindlasti on kõik seda kogenud, eriti siis, kui on kiire. Vaadake nende autojuhtide näkku ja te ei leia enda üllatuseks raasugi kahjurõõmu. Otse vastupidi, soni või karvamütsi serva alt vaatavad teile vastu ausad ja lihtsameelsed silmad, kelle omanikku on väga raske kahtlustada ülemaailmses vandenõus. Seega, mitte kius, vaid puhas ja siiras lollus.

Ka sellel vähemusel on olemas oma erivorm. Nood tegutsevad üksi, üritades sõita võimalikult täpselt kahe sõidurea vahel.

Küllalt sagedasteks külalisteks meie tänavatel on ka kartlikud pimesõitjad. Reeglina on nad mõne tagasihoidlikuma auto roolis, mille klaasid on juhi erutusest udused. Nad sõidavad üliettevaatlikult, teistele autojuhtidele jalgu jäädes ja liiklust segades, kuni jõuavad ristmikule just siis, kui fooris süttib kollane tuli. Kõik teised jäävad seisma, kuid meid huvitav autojuht leiab, et nüüd peab ta näitama oma mehemeelt. Gaas läheb põhja ja ma oletan, et ka silmad kinni.

Autojuhid, olge valvsad!