Anu Toots: Mõtle lokaalselt, tegutse globaalselt

 (43)
Anu Toots: Mõtle lokaalselt, tegutse globaalselt
Foto: erakogu

Viimasel ajal on korduvalt kostunud kriitilisi noote selle kohta, et Eesti areng on liigselt orienteeritud välistele survetele. Teeme mitmeid asju justkui seepärast, et nii nõuab üks või teine rahvusvaheline agentuur; kas need ka meile siseriiklikult mõistlikud on, jääb tihti teisejärguliseks.

Ka kõrghariduses on mitmeid selliseid sihte, tugevamini tõusevad neist esile rahvusvahelistumise ja kvaliteedi teemad. Ei saa Tallinna Ülikoolgi neist mööda vaadata, mis aga veelgi olulisem — neid sihte ei tohiks näha vaid formaalsete numbriliste mõõdikutena, mille saavutamine lahendabki kogu probleemi. Allpool esitan mõned vaated kõrgkoolide rahvusvahelistumise temaatikale, lähtudes veendumusest, et ekspansiivse kasvu ajastu on ammendunud ning ka rahvusvaheliste suhete arendamisel tuleb orienteeruda kvaliteedile.

Ülikoolide rahvusvahelistumisel võib eristada kolme dimensiooni — pakutava õppe ja teadustulemuste kättesaadavus väljaspool Eestit, välisüliõpilaste ja -õppejõudude kohalolek siin ja kolmandaks, meie tudengite ja õppejõudude viibimine välisülikoolides. Kui rääkida moodsa ülikoolihariduse kahest lahutamatust poolest — teadusest ja õppetööst -, siis esimene on oluliselt tugevamini rahvusvahelistunud. Vaevalt võib Tallinna Ülikoolist leida õppejõudu või teadurit, kes ei suudaks inglise keeles kanda ette oma konverentsiettekannet, kelle kogu teadustoodang oleks vaid eestikeelne või kes ei tunneks väljaspool Eestit ühtki samal alal tegutsevat teadlast.

Samas on olukord Eesti teadusele peale pandud mõõdikute surve tõttu kreeni läinud — eestikeelne teadus kängub ja devalveerub, arukas dialoog kaob, sest õpetlastel pole aega ega huvi tegeleda kodumaiste probleemide analüüsiga. Isegi doktorant küsib täna kõigepealt, millisesse teaduspublikatsioonide klassifikaatori kategooriasse kuulub väljaanne, kuhu talle avaldamisvõimalust pakutakse? Alles teises järjekorras tunneb ta huvi teema, lähenemise, koolkonna ja muu olemuslikult teaduse juurde kuuluva vastu. Karm nõue avaldada teadustöid rahvusvaheliselt mõjub halvasti ka eesti keele arengule — see hakkab taas taanduma lihtrahva keeleks. Mis seal salata, ka mina tunnen, kuidas eestikeelsed laused tunduvad kuidagi prostad ja primitiivsed; paned sama mõtte inglise keelde ja kohe teine tera!

Kuigi Tallinna Ülikool pole ametlikult rahvusülikool, on eesti kultuuri ja eesti keele hoidmine iga kõrgkooli missioon. TLÜ võiks silma paista sellega, et arendab moodsat erialaterminoloogiat oma õppe-ja teadustöö valdkondades ning juurutab uusi termineid ka igapäevakeelde (nt. loengutesse). Niimoodi kannavad tudengid ja vilistlased uue keele rahva sekka ja see hakkab elama.

Välisüliõpilaste olemasolu hinnatakse meil enamjaolt arvuliste näitajate põhjal ja jõutakse tõdemuseni — vähe! Aga mis oleks piisav? Või optimaalne? TLÜs moodustavad välisüliõpilased 3,7% tudengkonnast, mis on üldjoontes Eesti keskmine tase. Euroopas on pilt väga ebaühtlane — Suurbritannias on välistudengeid 30%, Küprosel 27%, Soomes 3,3%. Seega pole hariduse kvaliteedi ja tudengite mobiilsuse vahel otsest seost. Tudengeid meelitavad riigid, kus on avatud migratsioonipoliitika, mõistetav keel ja varasemad koloonia-emamaa seosed. Nendest teguritest pole ükski Eesti kasuks, mis tähendab, et massilist välistudengite juurdevoolu pole oodata.

Väidetakse, et peame ikkagi pingutama, sest välistudengid aitavad täita meie kõrgkoolide nappi eelarvet. See on paraku realistlik vaid väljastpoolt ELi tulevate maksujõuliste tudengite korral. Euroopa tudengite puhul lisandub tööd samavõrra kui raha ning finantsolukord tervikuna ei parane. Õppejõudude ülekoormus on täna üks tõsisemaid probleeme ning vajadus panna oma loengukursused lisaks eesti keelele ümber ka inglise keelde ei tõsta töörõõmu ega Eesti kõrghariduse kvaliteeti.

Panustades välistudengitele ei tohi unustada ka musta stsenaariumi — võimalikku kriisi praegu tõusvates Aasia majandustes. Üks mu Briti kolleeg märkis üpris murelikult, et kui Hiina majandusega peaks midagi juhtuma, võib see viia krahhini kogu Ühendkuningriikide avaliku ülikoolisüsteemi. Toetumine üheilmelistele välisturgudele on kõrghariduses sama riskantne kui majanduseski.

Eelöeldust võib jääda mulje, et ma ei pea välistudengite kohalolekut Tallinna Ülikoolis oluliseks. See pole kindlasti nii. Aga protsentide kokkulugemisest tähtsam on vastata küsimusele — mida need välismaalased meile toovad? On need uued arusaamad maailmast ja õppimisest, uus teadmine või uued väärtused? Kas me ainult „näitame neile Eestit“ või kasutame nende panust õppetöö kvaliteedi ja köitvuse suurendamiseks?

Mulle tundub, et siiani on nendele küsimustele teenimatult vähe tähelepanu pööratud. Sama lugu on Eestist välisriikides õppimas käinud tudengitega. Kui palju me huvitume sellest, mida nad kogesid ja kuidas saaks seda kasutada koduse kõrghariduse edendamiseks? Kas on mingeid erialasid, kus mobiilsuse edendamine on Eesti edasimineku vaatevinklist tähtsam kui teistel? Näiteks õpetajaharidus on traditsiooniliselt kõikjal olnud väga rahvuskeskne valdkond ja õpetajakutse nii mitmeski riigis rangemini kontrollitud kui mitmed teised „pehmed“ erialad. Tänapäeval, mil juba suur osa rahvastikust elab multikultuurset ja mobiilset elu, on tähtis, et tulevased õpetajad ise oleks saanud ettevalmistuse erinevates kultuurides.

Tallinna Ülikool võiks olla pioneer, mis paistab silma tugevalt rahvusvahelise tudengkonnaga õpetajakoolituses ja suudab varustada tulevasi õpetajaid tõhusate oskustega tulemaks toime kultuurikonfliktidega. See on lahendus, mida Euroopa Liit meeleheitlikult otsib ja töötades siin välja unikaalse kompetentsi, võiks TLÜ olla enamat kui vaid üks kool eksootilises väikeriigis.

Eesti kestmiseks on tähtis mõelda globaalselt ja tegutseda lokaalselt nagu keskkonnateadlased sadakond aastat tagasi soovitasid. Eesti arenguks sellest paraku ei piisa. On vaja mõelda lokaalselt, kodumaiseid eesmärke silmas pidades ja tegutseda globaalselt, õppides teiste kogemusest ja tabades kiirelt rahvusvahelisi arenguhoovusi. Tallinna Ülikoolil on ambitsioon olla selles protsessis oluline tegija.

Delfi palus kolmel Tallinna Ülikooli rektorikandidaadil kirjutada artikli, mis peegeldab nende arusaama ülikooli tulevikust. Selle artikli autor on TLÜ Riigiteaduste Instituudi võrdleva halduspoliitika professor Anu Toots.