”Ma olen norrakas, ma olen siin sündinud, mu sõbrad on siin, aga ma olen muslim,” ütleb uhkusega 15-aastane mustanahaline Oslo koolipoiss Ahmed ja väidab, et mingit vastasseisu tema etniliste ja sisserännanud norrakate vahel ei näe. ”Meil pole mingit plaani see maa üle võtta, sest see on juba meie, meie Norra,” ütleb ta.

Sisserännanud Aafrikast, Lähis-Idast ja Kesk-Aasiast on muutnud Euroopa linnade tänavapilti. Ainuüksi 4,8 miljoni elanikuga Norras on juba 126 mošeed. Paljudes Euroopa suuremates linnades on sisserännanute getod, kust põliselanikud pigem välja kolivad. “Mul pole midagi sisserändamise vastu, kuid kui mu lasteaias käiv poeg oskab rohkem tamili kui norra keelt, on asjad ikka väga valesti,” selgitab ema, kes vahetas Oslo sisserännanute piirkonnas asuva kodu “valgema” naabrukonna vastu.

Euroopa riikide stabiilsus ja rikkus teinud vaesuses ja sõjas vintsutatud riikide elanikele Euroopast maise paradiisi, kuhu saamine on paljudele elu unistus. Eurostati andmetel on Euroopasse tulnud kokku 16 miljonit immigranti, asüülitaotlejate arv kasvab järest. Ja kui juba ühel pereliikmel on ametlik elamisluba, võib ta perekonna taasühinemise võimaldava seaduse tõttu tuua Euroopasse ka oma lähisugulased.

Lisaks veel illegaalsed immigrandid, kes on nõus eluga riskides kõigega, mis vee peal ujub, üle Vahemere sõitma, et tõotatud maale, Euroopasse pääseda. Pluss legaalsed abielusidemed. Näiteks Gambia kaunitele Lääne-Aafrika liivarandadele rajatud hotellide peamise personali moodustavad kopsaka raha eest töökoha saanud inimesed, kelle ainus unistus on, et mõni hotelli klient neisse armuks ja Euroopasse viiks.

Lisaks suureneb mitte-Euroopa päritolu inimeste arv ka tänu sellele, et sisserännanute peredes on rohkem lapsi kui eurooplastel. Mosleminaiste tööhõive võrreldes valgetega on väga väike — neil pole vajadust end tööalaselt tõestada, vaid nad saavad rahulikult pere ja lastega olla.

Kui Euroopa väärtussüsteemis räägitakse migratsioonist kui millestki, mis rikastab Euroopa kultuuripilti, siis tegelikkuses on lood pisut karmimad. Sallimatust esineb mõlemal poolel.

“Väikelinnas, kus mina üles kasvasin, kutsuti sikhi turbanit kandvaid mehi kaltsupeadeks,” toob näite Afteposteni muslimist kolumnist. Ajakirjandusest on läbi käinud ka lugu sellest, kuidas moslemitest vanemad ei luba oma lastel norra lastega mängida, ”sest nad söövad sealiha ja lähevad põrgusse”. Ka vabameelsed muslimid tunnevad diskrimeerimist, seda ekstremistidest kaasmoslemite poolt. Selle aasta alguses kirjeldati Norra ajakirjanduses, kuidas läänelikult riietuvatele mosleminaistele tänaval inetuid nimesid järele hüütakse ja kuidas ramadani ajal juuksuris pirukat söönud klient sai islamiusku juuksuri poolt hävitavate pilkude osaliseks.

Võluvitsaks, mis kõik probleemid lahendama peaks, nähakse Eestis vahepeal lausa pilkesõnaks mandunud integreerimist. Integratsiooni suurim sihtrühm on lapsed, kes saavad parema pildi ühiskonnas toimuvast, kui nende koduseinte vahele jäävad ja tihti vaid oma rahvuskaaslastega suhtlevad vanemad. Vähemusgruppidele mõeldud seltsid ja koolid teevad palju selleks, et peresid ühiskonda sulandada ja lapsi õppima motiveerida. Kuid siingi on konfliktid kerged tekkima, kui laps käib euroopalikult vabameelses koolis aga kodus peetakse kinni rangetest moslemireeglitest.
 
Palju teeb ära ka ajakirjandus. Norra rahvuringhääling näiteks lausa otsib just vähemusrahvuste esindajatest ajakirjanikke. Maikuus Oslos toimuva Eurovisiooni lauluvõistluse kolmest õhtujuhist kaks on vähemusrahvuste taustaga.
 
Põhjamaade võrdsuspoliitika annab vähemusgruppide haritud noortele sama head võimalused ühiskonnas hakkama saada kui põlisrahvuste esindajatele. Ja kui sellised Ahmedi sarnased noormehed tunnevad, et see Norra — või ükskõik, milline teine Euroopa riik — on nende maa, mis on neile kallis, siis kas ongi vahet, milline on nende usutunnistus või nahavärv? Peaasi, et nad pommivööga ringi ei käi.

Tundub, et me peame lihtsalt leppima sellega, et tänu üha suurenevale immigratsioonile ja suurele sündivusele moslemite seas on ennustuste kohaselt juba 40 aasta pärast iga viies eurooplane moslem. Jääb vaid üle püüda ära arvata, millise kristliku Euroopa riigi pealinn saab esimesena muslimist linnapea ja loota, et tulevikus ei taba etnilisi eurooplasi Austraalia ja Ameerika põlisrahvaste saatus.