Anu Kikas: Seal, kus suitsu, pole tuld
Viimase ajal Eestis toimuva põhjal võib öelda, et kuskil käib ringi üks tont, kuid mitte kommunismitont, vaid hoopistükkis riigikogulane, keda nähakse otseses või kaudses mõttes tondina. Esialgu võib selline võrdlus pakkuda humoorika seiga, kuid kas ka tegelikult on alust näha riigikogulases tonti, keda tihtipeale peetakse ohuks Eesti riigile?
Tulenevalt avalikest debattidest, algavad kõik küsimused ja vastuolud valemist riigikogulane + raha. Tekkinud on nägemus, kus need kaks ei tohi mitte mingil juhul kokku kuuluda. Kui peaksidki, siis sellisel juhul on tegemist riigi käekäigust mittehooliva rahvasaadikuga, kes hoolib vaid enda huvidest. Kulutab oma hüvitisi ebaotstarbekalt, nuumab autoliisijaid, nurudes sealjuures endale parimaid pakkumusi jne. Kokkuvõttes ajab see kõik rahval harja punaseks ning avalikus arutelus kuuleb sageli negatiivse tooniga sõnavõtte: „võtke nad kõik sealt Toompealt maha“, „pole neil mingit tasu vaja“, „ainult räägivad ja esindavad, tööd ei tee“ jne.
Selle kõige juures keskendutakse riigikogulaste suurele palganumbrile, mille vähendamise vajaduses ollakse surmkindlad. Paraku, kus suitsu, seal pole tuld ning tihtipeale kehtib kõige asjakohasemalt ütlus „lihtsuses peitub point“. Lõpetamaks ilmselt Eesti taasiseseisvumisaja kõige popima ja kõige kuumema teema, mis puudutab riigikogulaste palgataset, tuleb loobuda süsteemist, mis pakub riigikogulastele võimalust lisaks põhipalgale saada ka kuluhüvitisi.
Elame palgamuutuse üle
Ajale tagasi vaadates tipnevad enamik riigikogulaste palgateemat puudutavad kirjutised kuluhüvitistega – kes ostab selle eest majoneesi, kes liisib autot. Ilmselt tingib sellise kuluhüvitiste kasutamisviisi psühholoogiline aspekt ning lisaks Nõukogude-aegne mentaliteet – ressursid, mis on olemas ja mida saab kasutada, tuleb ära kasutada! Just nii käitutakse hetkel ka Toompeal. Kuid mitte ainult seal, seda teevad kindlasti enamus palgatöötajatest, kellele on tööandja poolt ette nähtud teatud võimalused kõrvalkuludeks, mis piiratud mahus tööandja poolt hüvitatakse. Kuid kui läheneda antud teemale riigikogulaste kui rahvasaadikute aspektist, kelle tegevus peaks samaväärselt teiste ametnikega olema maksimaalselt läbipaistev, tuleks riigil tõsiselt kaaluda kuluhüvitiste kaotamist.
Sellisel juhul oleks riigikogulasel vastavalt tema staatusele üks ja kindel palk, mille eest võib rahvasaadik endale mida iganes osta, koormamata kulude hüvitamist vajavate tšekkidega Riigikogu kantselei raamatupidajaprouasid. Samuti oleks reform oluline ajakirjanduslikus mõistes: taasiseseisvumisaja ilmselt kõige kuumem avaliku sektori teema jaheneb, sest kaovad võimalused võrrelda erinevate riigikogulaste vahel kuluhüvitustšekke, sildistada riigikogulasi vastavalt nende hüvitustšekkidel märgitud eksklusiivsematele produktidele (näiteks Majoneesi-Jaan) ning vaevalt, et ettevõte, mis Eestis Volvosid edasi müüb, enam niivõrd palju tähelepanu saaks kui viimasel ajal.
Kuluhüvitiste kaotamisega kerkib paljude jaoks üles maailmalõpu tähtsusega kartus – riigikogulaste palgad kasvavad. Tõsi, sellisel juhul need seda teeksid, kuid tihtipeale tuletame üksteisele ja välisriikidele meelde, et Eesti rahvas on mitusada aastat orjapõlve üle elanud, mistõttu elame üle ka riigikogulaste palgasüsteemi muutuse. President Ilves on oma kõnedes mitmeid kordi rõhutanud, et Eesti on küps riik. Enamikul juhtudest ta oma väites ei eksi, kuid sageli peame õppima märkama enda ümber lihtsaid lahendusi ja võimalusi.
Paraku tundub aga, et elame vahel oma elu ise keeruliseks luues näiteks õigusruumis liigselt seadusi, mis reguleerivad meie elu mittevajalikul määral sealjuures tähele panemata, et olemasolevaid õigusnorme oleks samuti vaja korrastada. Hea näide on Liiklusseaduses kehtestatud keeld autoroolis olles rääkida mobiiltelefoniga. Enne kui ühiskonnas jõuti seda ohuks pidama hakata, kirjutati see Liiklusseadusesse sisse. Kas sellest enamus peab kinni, palju selle rikkumisi jägida suudetakse ning kas see piirang lõpuks ka kasu toob – sellele on vastuseid raske leida. Peaasi, et see on varasemalt seadusesse sisse kirjutatud.
Raha tuleb "loopida" kindla eesmärgiga
Tsiteerides Francis Baconit: „Raha on nagu sõnnik: kui seda laiali ei loobita, on tast vähe kasu.“ Kasu aga siinjuures oleneb sellest, kuhu raha laiali loopida. Nii-öelda loopides seda kindla põhimõtte ja loomulikult ka töö eest riigikogulaste ühtsesse palgafondi, mis ei annaks enam võimalusi kulude hüvitamiseks, oleks sellel rahal kasu. Sellisel juhul anname panuse ka valimiskultuuri edendamisesse, millest tulenevalt ei saa sõbrad või sõbrannad pärast iga nelja aastat kokku, et koos lugeda kokku mõne saadiku sõidetud kilomeetreid ja ostetud kringleid võrreldes neid saadiku poolt esitatud tšekkidega kulude hüvitamiseks, vaid räägitakse tõsiselt saadiku poolt tehtud reaalses tööst Eesti edendamisel. Sellisel juhul saame tõesti öelda, et raha on tõesti sõnnik ja see ongi meie tuleviku väetis.
Loo autor on Reformierakonna liige
