Anu Kikas: Meedia kajastab seda, milleks talle põhjust antakse
Antud poleemika kerkib alati üles opositsioonierakondade poolselt. Ja ikka siis, kui toimuvad mõned valimised, mil erakonnad soovivad oma kandidaatide poolt kirjutatud artikleid ja valimistega seotud reklaame võimalikult paljudes väljaannetes näha. Ühiskond paneb sellist tegevuskäiku üsna teraselt tähele ning vastavalt ajalehe või -kirja liigsel määral avaldatud poliitilise erakonna artiklitele, väljaanne sildistatakse. Seda eriti siis, kui mõni väljaande juhtivatest persoonidest on mõne parteiga kunagi seotud olnud.
Eesti ajakirjandus pole tsenseeritud ega tohigi seda olla. Inimestel on vaba voli avaldada oma arvamust, mis on sätestatud ka Eesti Vabariigi Põhiseaduses. Pikemalt keerutamata – ajakirjandus on bisness. Oma väljaannet soovitakse müüa võimalikult suurtes tiraažides, et teenida võimalikult suurt tulu. See tähendab sõna otseses mõttes, et ajakirjandusel ei tasu olla materiaalsetel põhjustel kallutatud. Inimesed ootavad ajakirjanduselt eelkõige neutraalsust ning uudiste avalikustamise kiirust. Vaevalt, et üks vasakpoolsust pooldav kodanik sooviks lugeda paduparempoolset ajakirjandust ja vastupidi.
Minu arvates ei vääri kriitikat SDE Tallinna linnavolikogu nõuniku Ivor Onksioni poolt kirjutatud artikkel, mis väidab, et valimisi juhivad kallutatud ajakirjanikud. Väidaksin vastu, et valimisi ei juhi ei mingi ajakirjanik ega keegi teine peale rahva enda. Rahvas kujundab oma arvamusega valimistulemuse ning annab erakondade suundadest oma meelsuse avaldamisega valimistel märku. Sildistada ajakirjanikke ja ajakirjandusväljaandeid on antud juhtumil mannetu.
Onksioni artikkel toob taas välja poleemika, kuidas koalitsiooniparteid saavad meedias palju enam tähelepanu. Iseenesest on selline situatsioon põhjendatud, sest võimuerakonnad peavadki rohkem leheruumi saama. Nad on rohkemalt seotud ühiskonda mõjutavate seaduste väljatöötamise ja täideviimisega, mida peabki kajastama. Kellelt muult peaks ajakirjandus viimaste kohta kommetaare ja selgitusi küsima kui võimuparteidelt. Seda võib koalitsiooniparteide jaoks pidada ka üheks võimuloleku preemiaks.
Rahvast ei tasu pidada vähese tahtejõu ja mõtlemisvaimuga. See, kas keegi kuulab ajakirjanike arvamust või mitte ning kujundab selle läbi ka oma arusaamisi, on juba igaühe enda otsustada. Ma ei kujuta ette, kuidas tulevikus saaks ajakirjanike neutraalsust üldse testida ning kes oleks üldse see, kes seda tõestaks. Kas tõesti peaks korraldama ajakirjanike üle neutraalsuskontrolli, mis oleks juba sulaselge tsensuur. Lõppkokkuvõttes kaevab iga ajakirjanik oma kallutatusega iseendale hauda, sest need inimesed, kes ajakirjaniku arvamust ei jaga, lihtsalt tema artikleid järgnevatel kordadel ei loe ega pruugi osta ka väljaannet. Sellest pole kindlasti huvitatud ükski ajakirjanik ega väljaanne.
Kui Eesti ajakirjandus on kallutatud, siis seda ainult emotsionaalselt. Negatiivsed ja skandaalsed uudised troonivad tihti tipus. Erakondi kajastatakse meedias aga täpselt sel määral, kui palju selleks ise põhjust antakse. Kui mõne erakonna ideed ja tegemised tunduvad jõuetute ja perspektiivitutena pole neid ju mõtet laiemalt ajakirjanduses levitada. Sellise olukorra parandamiseks saab jõupingutusi teha iga erakond ise.
Autor on Reformierakonna liige.
