Ants Laaneots: Venemaa 2014. aasta uue sõjalise doktriini ülevaade: info- ja psühholoogilistel operatsioonidel on otsustav roll
25. detsembril 2014 kinnitas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin oma ukaasiga nr 815 riigi uue sõjalise doktriini, mis on neljas pärast Vene Föderatsiooni iseseisvumist detsembris 1991. Esimese neist nimetusega „Vene Föderatsiooni sõjalise doktriini põhiseisukohad“ kinnitas 2. novembril 1993 president Boriss Jeltsin. Sellele järgnesid 21. aprillil 2000 president V.Putini poolt kinnitatud „Sõjaline strateegia 2000“ ja tema presidendi ametikohal väljavahetanud Dmitri Medvedevi 8. veebruari 2010 ukaas „Vene Föderatsiooni sõjalise doktriini“ kinnitamise kohta.
Vene mõistes kujutab sõjaline doktriin endast kõrgema ülemjuhataja ehk presidendi poolt ametlikult kinnitatud seisukohti riigi relvastatud kaitsetegevuse ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Uue sõjalise doktriini rakendamine tähendab alati uut sõjalist strateegiat ja uusi relvajõudude arengu- ning tegevuse suundi. Doktriin-2014 ei ole selles mõttes erand. Venemaa sõjalised doktriinid peegeldavad selgelt impeeriumi taastamise protsessi etappe. Igaüks neist oli seotud teatud postnõukogude alade vallutamisega ja Moskva kontrolli alla toomisega. Nii oli see Transnistriaga 1993 aastal, Tšetšeeniaga 1994-1996 ja 1999-2000 aastatel, kallaletungiga Gruusiale ja Lõuna-Osseetia ning Abhaasia okupeerimisega 2008. aastal, Krimmi annekteerimisega ja kallaletungiga Ukrainale 2014. aastal.
Moskva on deklareerinud, et uue sõjalise doktriini rakendamine on seotud „NATO laienemisega ida suunas ja alliansi agressiivsuse kasvuga“, „ebastabiilse olukorraga Ida- ja Kagu-Ukrainas.“ Süüdistades Lääneriike agressiivsuses on Moskva pea peale keeranud mõisted „põhjus ja tagajärg“. Ei ühtki sõna sellest, et püüdes taastada kontrolli postnõukogude ruumi üle, on Venemaa olnud kõikide sõjaliste konfliktide algatajaks ja muutunud ohuallikaks kõikidele naabritele, kaasa arvatud sellised kauaaegsed liitlased nagu Valgevene ja Kasahstan.
Sõjalise doktriini 2014 peamiseks iseärasuseks on „hübriidsõja“ strateegia kuulutamine Venemaa ametlikuks strateegiaks. Infosõda on määratletud domineerivaks ja otsustavaks teguriks kaasaegsete sõjaliste vastasseisude puhul.
Uue doktriini põhiseisukohad:
- Info- ja psühholoogiliste operatsioonide otsustav roll sõjategevuse ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Informatsioonilisest mõjutamisest räägitakse praktiliselt iga doktriini peatükis. Nii on Venemaa peamiste ohtude iseloomustamisel märgitud ära tendents „sõjaliste ohtude nihkumisest inforuumi“. Ka Venemaa siseohtude kirjeldamisel on informatsiooniline mõjutamine kirjeldatud kui kõige ohtlikum riigi stabiilsusele. Kõrvuti terroristlike organisatsioonide tegevusega riigis, märgib Doktriin-2014 peamise ohuna ära „elanikkonna informatsioonilise mõjutamise eesmärgiga kahjustada selle ajaloolisi, vaimseid ja patriootlikke traditsioone ... provotseerida rahvaste vahelisi ja sotsiaalseid pingeid, ekstremismi ja religioosset vihkamist või vaenu“.
- Kõige enam näeb Doktriin-2014 ette infotehnoloogiate ja psühholoogiliste operatsioonide kasutamist kaasaegsetes sõjalistes konfliktides. Seejuures plaanitakse infosõja elementide kasutamisel ohverriigi vastu ka selle „protesteeriva elanikkonna potentsiaali rakendamist kompleksselt sõjalise jõuga ja mittesõjaliste poliitiliste ja majanduslike vahenditega“. Veelgi enam, Doktriin-2014 eeldab ka „viienda kolonni“, ehk „väljapoolt rahastatavate ja juhitavate poliitiliste jõudude ja ühiskondlike liikumiste“ kasutamist, nagu seda tehti Krimmi annekteerimisel. Suurt tähelepanu pööratakse internetile kui informatsioonilise mõjutamise vahendile. Doktriin näeb ette „vaenlase mõjutamist globaalse inforuumi kaudu kogu tema territooriumi ulatuses“. Siin on paslik märkida ära Venemaa ja Hiina salajase koostöö küberkaitse valdkonnas. On teateid, et mõlemad riigid valmistuvad 2015. aasta esimesel poolel allkirjastama koostöölepet küberkaitse valdkonnas,
- Venemaa poolne selge ja ühemõtteline vaenlase määratlemine. Selleks on doktriinis avalikult ja ühemõtteliselt kuulutatud Lääs tervikuna ja selles eelkõige NATO. Iseloomulik on, et doktriin ei märgi ära sõjalise võimekuse tõstmise vajadust Venemaa idapiiridel Kaug-Idas Hiina ja Jaapani suunal. Täielikult on välja jäetud Jaapani territoriaalsed pretensioonid NSV Liidu poolt okupeeritud Kuriilidele ja Hiina üha suurenev sõjaline kohalolek piki Venemaa-Hiina piiri.
- Venemaa saadab rahvusvahelisele kogukonnale ühemõttelise teate, et ta on valmis kasutama oma relvajõude ka väljaspool riigi territooriumi. Doktriinis on klausel, et seda võidakse tehakse „väljaspool Venemaa Föderatsiooni territooriumi asuvate vene kodanike kaitseks“. Meeldetuletuseks lugejale: ettekäändeks agressioonidele Transnistrias, Gruusias ja Ukrainas oli „vene kodanike kaitse“.
- Doktriin määratleb ära ka tuumarelva kasutamise tingimused. Seda tehakse „ vastuseks tuuma- või mõne muu masshävitusrelva kasutamisel Vene Föderatsiooni vastu, aga ka tavarelvastusega läbiviidava agressiooni puhul Vene Föderatsiooni vastu, juhul kui ohtu on seatud riigi eksistents.“ Otsuse tuumarelva kasutamiseks nagu ka endistes doktriinides, teeb Vene Föderatsiooni president.
- Doktriin-2014 püstitab vene relvajõududele ka teised tähtsad ülesanded, sh: saada kontrolli valdkonnas liidriks nendes riikides, kes omavad bakterioloogilise (bioloogilise) või toksikalise relva arsenali; vallutada prioriteetne koht kosmilise ruumi kasutamiseks sõjalistel eesmärkidel; demonstreerida maailmale riiklikud pretensioonid Arktikale ja õiguse selleks.
