Anti Liiv: Kriis ajab jooma?
Paraku keelas sotsiaalministeerium (ebatervete meeleolude levimise vältimiseks Eesti elanike hulgas?) juba aastaid tagasi ära rahva vaimse tervise seisundi statistika avalikustamise maakondade ja valdade kaupa. Olude adekvaatseks hindamiseks on rahvatervise avalik statistika riigile raskel hetkel ülimalt vajalik.
Niisiis saan piirduda vaid isiklike muljetega, arutledes, kas tänavune kriisiaasta on kaasa toonud ohjeldamatuid joomasööstusid; kas inimesi on haigestunud varasemast rohkem, kui paljud vajaksid psühhiaatrilist abi ning kuivõrd on abi kättesaadavus haigestunute aineliste raskuste tõttu takistatud.
Kogemus näitab, et psühhiaatri poole pöördumise takistuseks võib saada pelg ravimite kõrge hinna ees. Siiski on Eesti apteekidel müügil ka vaimseid pingetundeid leevendavaid ja uinumist kiirendavaid ravimeid, mis jäävad hinnavahemikku 25-50 krooni. Neid kasutatakse Eestis oma 20-30 aastat. Pealegi saab osa diagnoosidega ravimeid haigekassa poolt kingituseks. Ometi tuleb umbes 10 protsendil psühhiaatrilise ravi soovijal rehkendada, et raviviis oleks võimalikult taskukohane.
2009. aasta maini pole märkimisväärset värskelt haigestunute pöördumise arvukuse kasvu märgata. Üldjoontes sama mulje on ka väljaspool Tallinna tegutsevatel kolleegidel, kellega olen sel teemal kõnelnud.
Küll aga pöördub psühhiaatri poole sagedamini 18-25-aastaseid senise elu õpiedukusega mitte eriti hiilanud või nn pehmeid erialasid omandanud kurvameelsete, eluteel ebalema jäänud noori. Neil on tänases karmis reaalsuses purunemas ootus saada kodu- või välismaal 20 000-30 000-kroonise kuupalgaga kiire karjäärivõimalusega tööpaik. Arvan, et paljud sellised noored tegid kunagi eriala valikul naiivselt eksliku otsuse. Ilmselt tuleks edaspidi õpilaste kutsenõustamises olla pragmaatilisem ja leplikum.
Teine omapärane suurenev pöördujate rühm on pensionieelikud, kes omandasid kõrghariduse (elektroonika, kaubanduse, majanduse vms alal) üleliidulises keeles 25-35 aastat tagasi. Suutmata nüüd kohaneda uute keeleoskuse, töökultuuri ning majandusolude nõuetega, triivivad nad tööalases seisundis ja palgas madala haridusega lihttööliste hulka.
Tunnetades süvenevat suutmatust vanaviisi edukalt toimida tööturul ja üha kaunimana tunduvast eduka nooruse aegadest kaugenedes ekslevad säärased õnnetud psühhiaatria koridorides, nn põgenevad haigusesse. Tundes end vaieldamatult haigena ja leevendamaks elus läbikukkumise tunnet, külastavad nad üliusinalt arste.
Nad ootavad perearstidelt (ja ka psühhiaatritelt) üha sageneva töölt koondamise pidurdamiseks töövõimetuslehti ning taotlevad püsivat töövõimetust (invaliidsust), põhjenduseks ärevus- ja kohanemishäired. Selliste pensionieelikutega tuleks lähiaastatel süsteemselt tegeleda – nähtus pole uudne.
Eesti majanduse taseme allavajumine ehmatas seebikate elustiili nautinuid nagu sahmakas külma vett. Tarbimislaenudega prassimine ahenes. Töökamad kuldsete kätega alkoholisõbradki kohanevad, nende arvuga toime tulla on psühhiaatritele praegu võimetekohane.
Õuduslood majanduse külmumisest mõjuvad veel arukale alkoholilembesele rahvaosale eelkainestavalt. Hirmust ähvardavate vallandamiste ees ja kulude kokkuhoiuks on nad ajutiselt peatanud alkoholitarbimise ja võtnud karskuse säilitamise elunormiks, et rabada tööd teha. Kuigi uus eluviis pole meelakkumine, ei karda hea töömees töötust.
Samas on sel aastal oluliselt sagenenud psühhiaatriatõendite ostmine, omandamaks tulirelva. Tõenditaotlejad põhjendavad relva vajadust võimaliku vajadusega kaitsta oma vara, peret ja oma inimväärikust 2010.aastal arvatavalt sagenevate varaste ja narkomaanide rünnete vastu.
Kui haigekassa eelarvet sel aastal rohkem ei kärbita ning elanike arukam osa suudab püüdlikult hoida-edendada oma tervist ja tervislikke eluviise, suudab Eesti meditsiinisüsteem ilmselt umbes kaks-kolm lähemat rahalist ikalduseaastat toimida enam-vähem rahuldavalt.
