Küsimusele saalist — kas on oodata, et XX sajandi lõpus eraldatakse Eestis meditsiinile selle taseme tõstmiseks ka raha — vastas üks poliitik üleolevalt: arstil on ebaeetiline meditsiinile raha küsida. Arsti töö tulemus sõltuvat vaid Hippokratese vandest ja arsti tööeetikast. Mitte tohtri palgast või haigla varustatusest moodsa aparatuuriga.

Poliitik lisas: Eesti meditsiinis ei tule kunagi turumajandusele omast raamatupidamist. Meditsiin ja äritegevus ei kuuluvat kokku. Äritegevus olevat sama mis sulitegemine. Seetõttu erastatavat tulev-Eestis küll tööstus, mitte aga meditsiiniasutused. Arstid jäävat riigiarstideks.

Meditsiini kulukuse põikpäine eitamine oli Eestile traagiline rumalus. Kümmekond aastat tagasi väitis seesama poliitik: eetilised arstid ei tohi nõuda palgatõusu. Nad olevat vandunud, et elavad nurisemata vaesuses ning tagavad oma ennastsalgava tööga abivajajatele tervise.

Hippokratese vannet pole vannutudki

Eestis aga polegi arstid vandunudki paganlikku vannet, mille teksti omistatakse umbes 2500 aastat tagasi kreeka orjandusliku ühiskonna elu nautinud Hippokratesele. Jama seisneb aga selles, et tänased eestlased arvavad ekslikult, nagu oleks arstidel Eesti Vabariigi põhiseadusest lähtudes just sellele vandele tuginedes sõnavabadus keelatud.

Sellele eksiarvamusele tugines ka tänavu meedia rünnak Tallinna neurokirurgi Andres Ellamaa vastu. Eesti põhiseadus ei lubavat talle arvamusvabadust. Filmimees Toomas Kirss: „Kui nii ütleb mingi traktorist või peaminister, siis sellest ma saan aru — nemad ei ole vannet andnud. Aga arst!“ (SLÕL 10.10) Ka ajakirjanikud kordavad müüte Hippokratese vande sundkehtivusest, vaevumata originaaltekstiga tutvumata.

Ja kuidas üldse saaksid näiteks kristlikud arstid (näiteks pika töökogemusega Tallinna lastekirurg ja kristlik teoloog Jüri Raudsepp) vanduda truudust paganlikele kreeka jumalustele? See oleks räige ebakõla kristlike veendumustega.

Eesti NSV-s oli see paganlik vanne tsensori poolt keelatud põhjusel, et too olevat juba 2500 aastat tagasi kirjutatud nõukogudevaenulikuks. Kui mõtlemisvõimelised inimesed vaevuksid muistse teksti sõnastusega tutvuma, kiirustaksid nad ilmselt väitma, et aastatuhanded on vande sõnastust muutnud.

Kui neile seepeale lugeda anda Tartu ülikoolis 1982 antud „arstivande“ teksti (kõneleb truudusest kommunistlikule moraalikoodeksile!), pomisevad lapsajakirjanikud tavaliselt vähese lugemuse õigustamiseks — ega arstivannet tulegi sõna-sõnalt täita. Kas vande järgimine on siis valikuline? Kas Eesti Vabariigis üldse ongi arstivandel vähimatki seaduslikku jõudu? Ei ole.

Meditsiinis toimib turumajandus

Toonane enesekindel poliitik eksis: iseseisvunud Eestis registreeriti meditsiiniasutused ikkagi äriregistris. Ning nad toimivad võlaõigusele tuginedes. Ja vaatamata tookordsele „kindlale lubadusele“ tegelevad 2008 sügisel just… meditsiiniäriga.

Et meditsiin on turumajanduse osa, selle tõestuse annab 16. oktoobril 2008 Äripäevas ilmunud kirjutise pealkiri: „Kahjumit toov Keila haigla läheb müüki.“ Tekstis on lause: „Põhja-Eesti Regionaalhaiglale (PERH) kuuluv Keila haigla on viimastel aastatel toonud peremehele vaid kahjumit, igal aastal ligi 20 miljonit krooni.“

Järelikult peab haigla Eestis siiski tooma … rahalist kasumit. Keila haigla olevat liiga tühi. Kas loodab omanik, et traumaosakonna juhataja hiilib — puunui hõlma all — öösiti mööda Tallinna ja jahib kliente? Küllap on haiglavoodid tühjad ikka muul põhjusel.

Majanduslanguse perioodis on aeg loobuda naiivsest kujutelmast, et Eesti arstid peavad Hippokratese vande needuse ahelais piineldes orjatööd tegema minimaalse elatusraha eest. Ning et haiglad ei allu karvavõrdki majandusoludele.

Paraku on müüdid elujõulised. Nad õhutavad tarbetult vaenu meditsiinipersonali suunas, kes väidetavalt kuritahtlikult ei täida muistse kreeka paganlikku vannet. Vihkav suhtumine meditsiini lahvatab kohati nii ägedaks, et internetis on soovitatud noortele arstidele kehtestada mitmeaastane sunnitöö ning Eestist väljasõidukeeld.

Arst polevat mitte isiklikult vaba tervisekonsultant, vaid haigestunut alandlikult teenima kohustatud ori. Teda võib sõimata. Võib füüsiliselt ähvardada. Näkku sülitada ning isegi nina veriseks lüüa.

Ja kui neurokirurg julgeb arukalt arutleda, miks tema tööpingutusi demonstratiivselt hävitatakse sealsamas haiglas suitsetamise ja joomisega, lahterdatakse arst ainuüksi küsimuse püstitamise julguse eest eht-eestiliku proletaarse intelligendivihaga paugupealt fašistide hulka.