Ansip - peaminister Savisaare hirmust
Peaminister peaks olema erakondlikust kisklemisest kõrgemal, seega parteitu, vaba ning aus kodanik, kes ei oleks mingis suunas kaldu, vaid ajaks oma asja sirgjooneliselt ning erapooletult. Ilmselt utoopia, vähemalt mina ei tea säärast kodanikku selle seltskonna hulgas, kes enda kanditatuure pidevalt üles sätivad.
Kahjuks uuest, apoliitilisest peaministrist oleks vähe kasu. Ta oleks praeguse kollaborantide-kamarilja poolt täielikus isolatsioonis. Siiski, selliseid mittekorrumpeerunud kandidaate, kes seda tööd hästi teeksid, oleks sadu kui mitte tuhandeid. Veider on arusaam, et peaminister oleks justkui mingi asendamatu imemees ja peab kindlasti olema punase “kogemusega”.
Apoliitilisest spetsialistist peaminister võib teoorias tore idee tunduda, kuid Eesti poliitilisel maastikul ei ole see eriti reaalne. Seega pole tähtis mitte peaministri isik vaid, kurb küll, tema erakond. Raskel ajal nagu praegu ei tohiks võimu juurde lasta populiste — nemad oskavad ainult lubadusi jagada ja siis raha puistata, et lubaduste täitmata jätmist tähele ei pandaks. Meie olukorda teeks see ainult hullemaks. Keskerakond ja Reformierakond langevad seega ära. Raskel ajal on vaja otsuseid teha, teinekord lausa ebameeldivaid sellised. Et peaminister saaks seda teha, peab tal olema tugev seljatagune (loe piisavalt suur toetus Riigikogus). Ehk siis Rahvaliit ja rohelised, nagu ka kõik veel väiksemad langevad samuti ära. Järele jäävad sotsid ja IRL. Ka minu hääl kipub vägisi Laarile minema.
Ene Ergma — aus (üks vähestest, kes kuluhüvitisi enese tarbeks ei kuluta), harjunud neil 101 tegelasel silma peal hoidma ja neid korrale kutsuma, jagab majandust, tema kohta ei meenu ühtki skandaali või korruptsioonijuhtu.
Praegune jama on selles, et pukis on eelviimane neist, kes sinna kõlbab. Hull on aga see, et kui ta maha võtta, siis on hirm, et asemele saab kõige viimane ja seepärast see eelviimane end nii ülbelt hästi ka tunneb.
Mart Laari taas peaministriks kerkimine rikuks ilmselt idasuunal igasugused suhted — oma kirjutiste tõttu pole see mees Putini-Medvedevi maal just kõige paremas kirjas. Paraku Eesti selle maa kõrval asub ja meil tuleb ka oma suure naabriga läbi saada.
Allar Jõks jääks ilmselt nõrgaks. On küll tugev riigiametniku taust, aga poliitika tegemise poolelt võib nõrgaks jääda. Muidu, sümpaatne tegelane.
Tiit Vähi ei suudaks oma äri ja riigi huvisid lahus hoida. Eesti riigile see hästi lõppeda ei pruugiks.
Neivelt on minu arvates ülehinnatud tegelane.
Kas Aaviksoo või Kallas seda positsiooni üldse tahaksid? Samas, kõige raskemate otsuste aeg võib varsti möödas olla ja siis saaks tõusu alguses hoolega plusspunkte koguda.
Edgarit ei tahaks kuhugi, ei all- ega ülalinna. Nutikas mees, aga oma maine on küll täis teinud. Sigatseb ja sigatseb ja häbi ka ei tunne.
Ene Ergma jääks nõrgaks.
Jüri Pihl võiks olla päris huvitav kandidaat. Kui talle piisava toetajaskonna suudaks leida. Poliitikas pisut nõrk, aga potentsiaali on.
Ideaalne peaminister oleks Endel Lippmaa, kes jagaks asja ja lööks korra majja. Kindlameelne inimene ja omab autoriteeti, aus samuti. Ainult ei tea tema tervisest midagi. Oleks ta natukenegi noorem. Vanadest olijatest on vana Tarand ka otsekohese ütlemisega ja ei hakka keerutama ega vassima kui miski ei ole nii kui vaja. Kuid nad arvatavasti ei oleks ise nõus.
