Nüüd saame teada, et asjad on palju halvemini, kui oleks arvata võinud. Iga päev toob majanduse vallast halbu uudiseid ning lõppu neile tulevat ei paista. Kuidas siis nii, et veel aastakese eest oli kõigil raha palju, riigil sealhulgas, ja nüüd järsku on asi nii kaugel, et mõned valdkonnad jäävad sootumaks rahatuks?

Võib-olla näen ma asju liiga lihtsustatult, aga minu meelest on asi eelkõige vales planeerimises. Majandusbuumi haripunktil ei mõelnud riigiisad hetkekski tõsiasjale, et majandus areneb tsükliliselt. Seetõttu ei saa ka nüüd tõsiselt võtta väiteid, et eesti majanduse halb olukord on põhjustatud probleemidest maailmamajanduses. Tõusude vaheldumine langustega on eeldus, mitte mõni uudis, mille peale äkitselt tulla.

Reformierakond aga tegi nimelt majandusedust oma valimisratsu. Oravad kirjutasid Eesti majanduse parimatel aegadel kõik saavutused enda arvele, justkui oleksid head ajad olnud nende ja üksnes nende teene. Kuigi majandusinimesed hoiatasid juba ammu, et raskused on tulemas, oli valitsus nende nõuannete ja hoiatuste suhtes kurt. Eriti kõva kõrvakuulmise ja täiesti põikpäiselt ignorantse suhtumisega on kogu aja silma paistnud nimelt peaminister Ansip.

Muidugi ei tuleta Ansip nüüd enam valimisteaegseid loosungeid meelde. Aga inimestel ei lähe see nii kergesti meelest ära, kui oravatele ehk meeldiks. Parematel aegadel võis ju uskumagi jääda, et Reformierakonnas on hulgaliselt häid majandusinimesi. Praeguseks on see ettekujutus kiirelt sulanud ning Reformierakonda vaadeldakse kui majanduse hukutajat.

Ansipile antaks praegused raskused kergemini andeks, kui ta oleks õigel ajal oma viga tunnistanud — või kui ta kas või praegugi seda teeks. Süüdistava pilguga vaadeldakse peaministrit just nimelt pikaaegse silmade sulgemise pärast probleemide ees ning eelkõige arrogantse hoiaku pärast. Mida halvemaks läks asi majanduses, seda ülbemaks ja sõnakamaks muutus Ansip.

Seetõttu oleks Reformierakonnal põhjust enne järgmisi valimisi põhjust järele mõelda, kas poleks mitte aeg liidrit vahetada. Ansipi kuvand on muutunud liiga jäigaks ja liiga negatiivseks. Kuigi oravad on alati ennast täis olnud ja enda meelest kõike kõige paremini teadnud, on Ansipi kõiketeadmine ja kriitikute maassetampimine ületanud valijate taluvuse piiri.