Anonüümse heategija rõõmud


Anonüümse heategija rõõmud
Foto: Andres Putting

Kohe kirjutise alguses oleks võimalik oma egoismis (kõik me oleme ju tegelikult egoistid..., sügaval sisemuses, sest siia maailma tuleme üksi ja lahkume üksi) labaseks muutuda: kirjutada siia, kui palju ja kelle heaks ma annetasin. Tühi kelkimine, mis muud. Isegi tagasihoidlikult mainida, et "väikese tähtsusetu sutsu" kellegi heaks tegin, on uhkustamine. Kuidas siis käituda? Olgu, ma lihtsalt ei ütle, kas ma üldse olen heategevuses osalenud või mitte.

Ikka ja jälle pean ma endale tunnistama, et headus ei ole siit ilmast kadunud. Kui meedia kasutab oma mõjujõudu ja toob abivajaja loo rahva ette, siis leidub alati see anonüümne (reeglina tahavad nad olla incognito) heategijate mass, kelle annetuste summa summaarum moodustab arvestatava toetuse, et aidata abivajajat. Pealegi on see lapsemäng, kui aitame inimest rahaga ja sellel on positiivne mõju. Niigi ollakse kergelt pääsenud: mida teha, kui abivajajal on hing katki? Nii katki, et raha on mõttetu paber või number kuskil pangakontol, millest pole mingit tolku...  

Kas te mäletate Milana lugu? Seda õnnetut jääpurika juhtumit Peterburgis? Kas annetaja südamesse ei tulnud rõõmutunne, kui kuulis, et päris lootusetus seisus olnud Milana on hakanud paranema! Kas on paremat palsamit heategija hingele, kui kuulda, et temal on ka osa selles imelises edenemises?

Nii kaua, kui me suudame koonduda, oma jõud liita, jäädes ise oma isikuga tagasihoidlikuks, unustada enda "eluraskused" ja ohverdada oma aega(raha on ju sisuliselt meie kulutatud aeg tööle) kellegi heaks, kellel on tõsiselt raske, nii kaua on siin ilmas asjad korras.

Ja mingit maailma lõppu ei tule.