"Jah, annetan igakuiselt. Kuigi siis, kui minul väga kitsas oli (kasvatasin üksi kolme last, elatist ei olnud võimalik saada sentigi kogu selle aja jooksul) ei annetanud mulle mitte keegi mitte midagi.
Näiteks jääb mul nüüd kätte raha, mis kulus enne igapäevasele ühistranspordile. Leian, et kui mulle tehakse head, oleks ilus see kellelegi edasi teha. Niisiis selle igakuise kuukaardiraha 20-25 eurot annetan kindlasti ära, vahel ka rohkem. Igatahes kui "Kingitud elu" jälle kuulutab, et neil on raha otsas ja inimesed seetõttu surevad, siis mina neid surmasid oma hingele ei võta ja annetan neile jälle midagi. Muidugi mitte suurt summat, aga arvestan sellega, et ka teised eestlased annetavad. Muul ajal annetan teistele Eesti inimesi aitavatele asutustele."

"Teen vabatahtliku tööd pidevalt MTÜ-s ja osalen ühes sotsiaalprogrammis, kus aidatakse puudustkannatavaid inimesi. Raha olen annetanud ainult konkreetsele inimesele, kes meedia kaudu on abi palunud või küsib otse. Minu siisetulek jääb paar korda alla keskmise ja raha annetagu MTÜ-dele tähtsad ametiisikud, kes saavad suuri sissetulekuid nagu presidendid, õiguskantslerid, ministrid, eraettevõtjad jms. Näidaku eeskuju."

"Eestlased, kelle sissetulek on 300-600 euri, toetavad sellest veel omi vanemaid või õppivaid lapsi. Annetatakse ka vähifondile, kodu korda tegijatele ning igasugu meditsiiniliste vajaduste jaoks. Lihtsalt seda piskut, sest rohkem lihtsalt pole anda, ei pea eestlane nii suureks numbriks, et sellest pasundama kukkuda. Inglased, kelle sissetulek on palju kõrgem, korraldavad heategevusliku täika kasutatud asjade müügiks ja teenitud 200 euri viivad suure kära ja pidulikkusega kusagile abifondi. Hiljem kirjutavad ajalehed sellest veel nädal aega. Selles ongi vahe, mitte et eestlased ei aitaks kedagi."