Anne Erm: džässimehed peavad olema väga kõvad pillimehed
Kuidas olete suutnud hoida Jazzkaart nii suuremahulisena?
Ega see kerge pole olnud. Esimestel aastatel tuli peale maksta, aga viimased aastad oleme enam-vähem ots otsaga toime tulnud ja meil ei ole siin kümneid inimesi tööl. Kolme ja poole inimesega oleme selle töö ära teinud. See maht on küll kohutavalt suur, aga oleme hakkama saanud. Vahepeal, kui olid paremad ajad, siis tundus, et saab natuke kergemalt hingata, aga paari viimase aasta toetused on märgatavalt väiksemad. Tuleb kõvasti pingutada, et kuidagi piletimüügiga seda ikkagi balanssi saada.
Sellise ürituse korraldamine on päris suur vastutus. Miks te seda teete?
Ikka suurest muusikaarmastusest. Konservatooriumi ma lõpetasin heliloojana ja muusikakooli muusikateadlasena. Siis mõned aastad ma õpetasin muusikakoolis ja läksin tööle raadiosse. Seejärel, 60ndate lõpul-70ndate alguses, hakkasin laulma ansamblis Collage. Siis me hakkasime džässi kuulama. Raivo Tammik, kes lasi jalga Saksamaale, temal oli hästi palju plaate ja meie kursusel olid Aarne Vahuri ja Peeter Kardna. Kõik olid kõvad džässimehed. Uno Naissoo oli samuti seal muusikakoolis. Ühesõnaga - hakkasin džässi armastama, aga see, et ma korraldan Jazzkaare festivali, see tuli täiesti juhuslikult.
Ma ei arva, et mul on tohutud organisaatorivõimed, aga Neitsi tähtkujus sündinuna on mul vastutustunne ja ma katsun ikka kõik asjad lõpuni viia ja mitte pooleli jätta. Siis ongi n-ö läbi raskuste tähtede poole. Neid raskeid momente on olnud küll ja veel, aga siis, kui head ja õnnestunud kontserdid peale tulevad, lähevad need raskused meelest.
See ei ole ju pelgalt ühe kontserdi korraldamine, see on terve programm kontserte. Mida te teete, et te organiseerimistuhinas pead ei kaota? Kuidas te kõikidest nendest tegemistest ülevaadet omate?
Tuleb teisi ka usaldada, vastutust jagada. Ma ise ei nii väga ei tegele sellega, et kas laval on vajalikud instrumendid ja kas on meil on vajalik võimendus või vajalik valgustusrežii või mis iganes. Pigem ma ikkagi tegelen artistide valimisega, raha poolega, ajakirjanikega, artistide tutvustamisega. Need on sellised põhivaldkonnad. Ilmselt olen ikkagi mina see, kes nende artistide kohta kõige rohkem teab ja kõige rohkem on uurinud.
Mille alusel te valite artiste, kes tulevad Jazzkaarele esinema?
Väga palju käin festivalidel, tõsi küll, viimasel aastal olen kokkuhoiu mõttes vähe käinud. Aga kõige kindlam on see, kui sa tead, et artist on tõesti laval haarav ja karismaatiline, siis sa järeldad, et ta võiks ka sedasama teha siin Tallinnas Jazzkaarel. On mõned artistid, keda ma ei ole laval näinud, nagu George Duke, aga ta on legend. Kui mulle ütlevad Villu Veski ja Sofia Rubina, et ta on väga hea ja kindlasti on vaja teda tuua.
Siis kõige usaldusväärsemate korraldajate või muusikute soovitused ja alles kolmandaks valikukriteeriumiks on see, kui ma kuulan plaati või vaatan internetti.
Tegelikult käiakse kohutavalt ka meili teel peale. Iga päev on postkastis 50 või lausa sada pakkumist. "Mina olen Itaalia pianist, ma tahan väga esineda teie festivalil." Tavaliselt ei jõua neid kõiki läbi vaadata, võibolla siis kahekümnest ühe. Lihtsalt ei ole aega.
Üldiselt lehitseme džässiajakirju ja teen džässisaadet. Katsun kursis olla. Kõike ma loomulikult ei tea, aga väga palju ma siiski tean.
Ütlesite, et kõige olulisemaks artisti valiku kriteeriumiks on tema lives nägemine. Minu meelest ongi džäss selline muusika, mida peab lives nägema. Kas ma eksin selle koha pealt?
Ei eksi absoluutselt. Sellega peab kaasa minema, niimoodi konservi kujul ei ole võimalik sellega kaasa minna. Siis on võibolla kõik vead parandatud ja selline eriline ehedus on juba kaotsi läinud. Seda peab nägema, kuidas muusik ennast üles kerib ja rahvast üles kerib ja kuidas ta arendab. See ei ole lihtsalt, et mul on kaheksa takti laulumotiivikene ja siis on refrään ja kordan kolm korda ja baby hey hey hey. Džässis on ikkagi seda arengut ja virtuoossust ja professionaalsust. Džässimehed peavad olema ikka väga kõvad pillimehed, siis saavad nad ka väga hästi hakkama igalpool popis ja rockis ja mujal, kus peaks olema vaja, eriti meil väikeses Eestis. Ja nad saavadki. Eriti noorema generatsiooni omad. Näiteks Erki Pärnoja või Kaspar Kalluste. Nad mängivad igal pool. Selline paindlikkus momentaalselt, et sa haarad teise mõtteid, see peab džässis olema. Jammimine on üks asi, kui on tuttav meloodia, oled džässikoolis õppinud 200 tähtsamat džässiteemat ja oskad hetkega improviseerida kaasa, aga sa pead oskama seda teha ka tundmatu loo puhul.
Kui oluliseks te peate noorte muusikute osalemist Jazzkaarel?
Loomulikult ma pean seda väga oluliseks, aga siin on ka tehtud päris tihe valik ja sõel, sest Jazzkaar on ikkagi prestiižikas ja kvaliteedimärgiga üritus. Kui on lihtsalt esimese kursuse tudeng ja ei ole ennast kuidagi veel tõestanud, siis ma ei julgeks teda ikkagi festivalile võtta. Need noored, kes on programmis koha leidnud, need on kõik meie noored tipud. Sellel aastal esitlebki Jazzkaar väga palju noorte kontserte.
Keda te peate praegusel hetkel Eesti parimateks džässmuusikuteks?
Päris nii ei saa vastata, sest ühel on üks külg tugevam ja teisel on teine külg tugevam. Neli aastat on välja antud Elioni džässiauhinda. Selle on saanud kolme aasta jooksul kõige rohkem silma paistnud muusikud. On olnud Jaak Sooäär, Tanel Ruben, Siim Aimla, kahtlemata ka Villu Veski ja Raivo Tafenau. Neid tugevaid tegijaid, keda võib vabalt maailma saata juba on. Ja mitte vähe. Kutsutakse rohkem mitte lihtsalt häid virtuoose, vaid väga erilisi ansambleid. Selline on meil UMA, kus on Aleksei Saks ja Robert Jürjendal.
Kas džässi kuulajaskond on viimaste aastetega kuidagi muutunud?
Me ei ole konkreetset uurimust teinud, aga kõik, kes on siia tulnud on öelnud, et oi, teil on nii noor džässipublik. Kuigi Duke Ellingtoni kontserdil nägin, et oli rohkem pensioniealine publik. Aga üldiselt Jazzkaare publik on ikkagi vanuse poolest alla keskmise.
Kuidas džässmuusika inimesteni jõuab?
Seal ei ole absoluutselt midagi keerulist, see on mingi müüt, et džäss on mingi kole lugu. See tuleb kuskilt nõukogude ajast. Ei tohi b-moll olla, et on liiga keeruline, ei tohi saksofon olla, et on liiga keeruline.
Võib-olla piisabki sellest, kui inimene ühe korra džässi lives näeb?
Täpselt nii. Kui ta tuleb kontserdile ja talle meeldib, siis ta tuleb teinekord veel, selle poole me püüamegi. Pigem heidetakse meile ette, et meil ei ole piisavalt krapsakat džässi, et on maailmamuusika ja funk.
Kuidas te ennast pärast Jazzkaart välja puhkate? Mis moodi te taastute? Lülitate end välja?
Kõige parem on end mitte välja lülitada, siis võib haigeks jääda, kui kohe puhkus võtta. Ma arvan, et hea saun kulub ära ja üks naljaõhtu sõpradega, kus saaks palju naerda. Aga väga palju aega puhata ei ole, sellepärast, et raadioliinis lähen Euroopa džässiraadiote produtsentide kohtumisele ja seal on ka Euroopa orkestri kontsert, kus sel aastal mängib meie Kristjan Mazurchak.
Aga järgmisel aastal, Tallinn 2011 raames, tulevad need džässimehed juba kõik Tallinnasse, nii et ma pean väga kursis olema, kuidas organiseerida seda kohtumist ja kontserte. Jazzkaare kontsertidest on alati osa saanud ka Euroopa raadiod. Nii ka avakontserdist Jaani kirikus.
