Umbes 80% Haiti elanikkonnast elab alla Maailmapanga määratud vaesuspiiri – üks dollar päevas. Alatoitumuse all kannatab maailmas peaaegu kolm miljardit inimest, dollariga päevas hoiab hinge sees 1,3 miljardit. Lausa nälgib miljard inimest. Üle 200 miljoni neist on lapsed ja iga kümnest nälgivast inimesest seitse on naised. Igal aastal nälgib surnuks kaheksa miljonit inimest, kuus miljonit neist lapsed. Iga nelja sekundi järel sureb planeedil Maa üks inimene nälga.

Maailmas on süüa küllalt

Kas maailmas pole piisavalt süüa? ÜRO toitlustus- ja põllumajanduseorganisatsiooni (FAO) sõnul toodetakse piisavalt toiduaineid 12 miljardi elaniku jaoks. Hetkel on meid 6,6 miljardit, seega on kogus enam kui piisav. Probleemiks on hoopis ebaõiglane ja ebavõrdne jagamine: 80% toiduainete toodangust läheb rikastesse riikidesse, kus elab 20% maailma elanikkonnast.

Võib-olla on õigus neoliberaalidel, kui nad püüavad toiduainetekriisi selgitada uue argumendiga, et India ja Hiina on tänu rahva maksujõu kasvule „rohkem sööma hakanud”? Kui see nii on, kuidas on siis võimalik, et vaesed riigid, kes ekspordivad 70% toiduainetest, ägavad nüüd veelgi suuremas vaesuses ja näljas?

Tähtsate toiduainete (teravili, mais ja piim) hinnad tõusid eelmisel aastal keskmiselt 40% ja FAO ennustuste kohaselt lähiaastail tõusutrend jätkub – kuni 135%. Hinnatõusu taga on nafta kallinemine, kliima soojenemine ja eriti – 45% ulatuses – teravilja kasutamine biokütuseks. Inimmõistusele on arusaamatu, miks toetati 12 miljardi dollariga inimeste söögiks mõeldud 100 miljoni tonni teravilja suunamist biokütuse tootmisse.

Samal ajal kui rikkad riigid samahästi kui ei taju hinnavahet, käib hind vaestele üle jõu, sest nende sissetulek pole suurenenud. Maailma vaesemaid riigid pidid eelmisel aastal hoopis sisse ostetud teravilja eest maksma kuni 74% rohkem kui aasta varem, mis on viinud näljakriisini 37 riiki. Kui Euroopas kulutame toidule 10% sissetulekust, siis Aafrikas kuni 80%. Kuid paradoksid ei lõpe siin.

Mitte inimese toitmise, vaid kasumi nimel

Globaalne neoliberalism otsustab, mida toodetakse ja kus, sundides paljusid riike vahetama traditsionaalsed põllumajandustooted sobivama (muidugi silmas pidades multinatsionaalsete ettevõtete kasumit) toodangu vastu. Sest nii investeeringud kui ka rahvusvaheline „majandusabi” on sellega tihedalt seotud.

Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) „soovitavad” vaestel riikidel töötada ning müüa rohkem, kuid kulutada vähem ja maksta nõnda oma võlad. Teisisõnu: toiduainete tootmine ja maa harimine pole meie majandussüsteemis mõeldud mitte inimeste esmavajaduste rahuldamiseks, vaid suurte kasumite teenimiseks.

Näiteks Haitil, kus enne kasvatati piisavalt riisi nii elanikkonna äratoitmiseks kui ka ekspordiks, suurendas naftahinna tõus eksportimiskulutusi ning üleujutused vähendasid kohalikku toodangut. Surmava löögi Haitile andis USA. Pärast USA sissetungi ning Haiti presidendi maalt väljasaatmist leppis uus Haiti valitsus IMF-i ja Maailmapanga majandusabipaketiga, mis nõudis majanduse avamist.

USA riis oli tänu toetusrahale tunduvalt odavam kui kohalike põllumeeste oma, kes moodustavad valdava enamiku Haiti elanikkonnast. Tulemus: Haiti sureb nälga. Lausa 80% riigi sissetulekust läheb nüüd toiduainete sissetoomiseks, kuid elanikel pole nende ostmiseks raha. Sest Haitil on isegi mullaküpsisel hind. Täna on Haiti kolmas riik, kuhu USA kõige rohkem riisi ekspordib.

Finantskriisi peetakse toidukriisist tähtsamaks

Finantskriis aga on sellele vaatamata lääneriikidele palju tähtsam kui toidukriis. ÜRO World Food Program teatab, et miljarditesse ulatuv summa, millega USA valitsus on otsustanud oma finantssüsteemi päästa, suudaksid nemad töötada sada aastat. Kui valitsustel on raha oma pankade päästmiseks, siis peab neil seda olema ka näljaste söötmiseks.

Ometi on ülemaailmse majanduskriisi taustal näljahädade leevendamise abiraha kokku kuivanud. See ei üllata heategevusorganisatsioone. Paneb vaid nördima, sest kui toiduainete kriisi võetaks pooltki nii tõsiselt nagu finantskriisi, oleks lahendus juba ammu laual. Sest erinevalt hädas pankadest pole miljard nälgivat inimest oma tragöödias ise süüdi.

Milline on lahendus? FAO sõnul: kohaliku põllumajanduse aktiveerimine, globaalsete majandusstruktuuride ümbertegemine ning õiglase kaubanduse reeglite kindlaksmääramine. Ehk siis täiesti uus arusaam majandusest, kaubandusest, nõudlusest-pakkumist – kaugel viimastel aastakümnetel vohanud globaalsest neoliberalismist.

Selle käivitamiseks piisab FAO presidendi Jacques Dioufi sõnul 30 miljardist dollarist aastas. Seda on tunduvalt vähem kui summad, mida lääneriigid pankade päästmiseks kasutavad. Pealegi, nagu hetkeseis näitab, on riigid võimelised jõudma kokkuleppele ja otsustama „ühise hea” nimel vägagi kiiresti. Seega ei lähe enam läbi jutud vaeste kannatlikkuse vajadusest (nagu neil oleks seda veel vähe olnud!), sest „nii laiaulatuslikud otsused võtavad aega”.

Vaesed riigid paluvad, et ka nemad saaksid ülemaailmsetes majanduskriisi puudutavates aruteludes, lahendusstrateegiates ja otsustes osaleda. Seni on nad sellest täiesti rahulikult eemale jäetud. Nagu nemad ei olekski selle maailma osa.