Anna-Maria Penu: Meie oleme head, nemad pahad?

End uhkusega multinatsionaalseks pidavas riigis ei jäta rahvusküsimus muidugi kedagi külmaks. Eriti kui riik üritab valitsejate suurte pingutuste tulemusena paljurahvuselisena jätkata. Nagu Hispaania.

Peale katalaanide, baskide, valentsialaste — kelle maad tahavad katalaanid koos Baleaaridega Katalaani maade alla koondada, ent iseseisvust pooldavad valentsialased pole sellega päri — ning galjeegode juba kuuldud iseseisvuskõnedele on viimastel aegadel lisandunud andaluuslased, kanaarlased, astuurlased ning isegi Kantaabria ja Murcia piirkonna elanikud. Ka Maroko on aina kõvema häälega nõudma hakanud Hispaania enklaavide Ceuta ja Melilla „küsimuse lahendamist”.

Mis saaks nende kõikide, esialgu veel siiski üksikute häälte ja soovide rahuldamise korral? Siis jääks Hispaaniast — kus elavad end ainult hispaanlasteks pidavad inimesed, kes räägivad kastiilia keelt — järele küll ikkagi üsna suur, kuid vaene, hõreda asustatusega riik, millel poleks pealekauba meetritki merepiiri.

Täna on niisugune pilt utoopia juba ainuüksi seetõttu, et isegi tõesti oma rahvuse, keele ja kultuuriga piirkondades, nagu seda on Kataloonia ja Baskimaa, pole iseseisvustaotlustel küsitluste andmeil piisava enamuse toetust. Näiteks Lõuna-Osseetia väidetavalt 99%-ist toetusest ei unista isegi kõige vihasemad äärmuslased. Hispaania ajaloo ja taustaga riigis pole see praegu mõeldav. Nii on väitnud ka paljud kohalikud eksperdid, olgu nende rahvuslik identiteet, milline tahes.

Kõige selle taustal on aga huvitav jälgida tähtsamate iseseisvuspüüdlustega rahvusparteide reaktsioone kahe hiljutise sündmuse taustal: Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine ning Gruusias toimuv. Kui Hispaania ei tunnistanud ametlikult Kosovo iseseisvust, märkides, et ühepoolsel suveräänsuse väljakuulutamisel puuduvad rahvusvahelise õiguse alused, siis samal ajal hüüdsid kahe Hispaania autonoomse piirkonna radikaalsemad rahvusparteid Kosovole tuliseid toetussõnu. Kosovo-juhtumit peeti üheks võimalikuks mudeliks baski ja kataloonia identiteedi- ja kuuluvusprobleemide lahendamisel.

Ent nüüd pole needsamad poliitikud Gruusias toimuva kohta kordagi sõna võtnud. Kas seetõttu, et Lõuna-Osseetia Gruusiast eraldumise soov paistab neile peaaegu sama, kui näiteks iseseisvast Baskimaast sooviks kunagi eralduda 75% ulatuses kastiiliakeelne Alava, et ühineda Hispaania Kuningriigiga?

See muidugi ei sobi praeguste radikaalide rahvusriigi kujutlusmaailmaga — nagu ka mõte, et inimese identiteet ei pruugi olla vaid ühe rahvuse põhine. Baskimaal, Valencias ja Kataloonias elab nimelt suur hulk inimesi, kes defineerivad end näiteks baski hispaanlaste või hispaania katalaanidena, olles sünnist saati kahekeelsed või siis on nende identiteet selliseks elu jooksul kujunenud.

Terminid ’rahvus’, ’rahvas ja/või ’etnos’ on alati olnud muutumises ning on seda ka edaspidi. Nad on ebastabiilsed, ebatäpsed. Seetõttu satubki rahvusteemaline arutelu sageli libedale jääle. Hispaania valitsejad teavad seda hästi, nii et ettevaatus on saanud neile normiks. Näiteks Kosovo tunnustamatajätmine on maailma diplomaatia silmis andnud Hispaaniale usutavama positsiooni, mis sest, et alles pool aastat tagasi süüdistasid nii mõnedki Prantsusmaa ja Saksamaa ajelehed Hispaaniat „argpükslikkuses välispoliitikas oma siseasjade pärast”.

Võib-olla tõesti võttis Hispaania valitsus oma eitava positsiooni Kosovo ühepoolsele iseseisvusele hirmust „täna Kosovo, homme Kataloonia”, kuid samas on ta üks neist riikidest, kes käitus vastavalt ÜRO põhikirjale, rahvusvahelistele õigusnormidele. Vastavalt enda allkirjastatud dokumendile. Kõik on justkui ilus ja õige, kuid –miks on Hispaania status quo nõudmised Gruusias toimuva ilmselget kaugeleulatuvust arvestades nõnda leiged?

Rahvusküsimus on nii keeruline, et ühest vastust pole. Ja võib-olla ongi hea, et pole. Vaid totalitaarsed režiimid armastavad mustvalgeid vastuseid liiga keerulistele küsimustele. Paraku on just kultuurilised, rahvuslikud ja sotsiaalsed kuristikud sageli ebaõigluse argumendiks ja inimõiguste rikkumise eelduseks.

Ohtu tajudes jagame rahvusvärvides maailma kiiresti headeks ja halbadeks põhimõttel, et „head” oleme muidugi meie ning „halvad” nemad. Ent teine pool teeb oma maailmaga täpselt sedasama. Võtkem näiteks retoorika, mida on kasutanud Iraan tuumaküsimuses. Kui USA-l on, Prantsusmaal on, isegi Iisraelil on, siis miks ei või tal olla? Sest tema motiivid on ohtlikumad kui USA-l? Huvitav, Iraani meelest on ohtlik just USA.

Sarnaseid argumente kasutab ka Venemaa oma ülbe irooniaga Gruusias küsimuses, tuues näiteks Kosovo, Iraagi ja Afganistani. Enda juhtumi jaoks sobivatest näidetest ja eesmärki toetavatest argumentidest ei tule puudust kummalgi poolel, ent mis kasu on sellest probleemide lahendamisel, ennetamisel?

Rahvusvaheline õigus on kaugel põhjalikkusest, mida võiks talt oodata, ja seetõttu ka autoriteedist. Isegi juristid pole toimuva seaduslikkust analüüsides ühel meelel, mida saab siis oodata tunnetetormis asjaosalistelt endilt? Nii jääbki ruumi relatiivsetele vastustele, otsustusõigus aga poliitilistele ning muidugi majanduslikele huvidele.

Ülemaailmsed inimõiguste eest seisvad organisatsioonid kuulutavad juba ammu, et inimõigused, demokraatia ja rahu ei eksisteeri ega hakka kunagi maailmas eksisteerima seetõttu, et riigid on nõnda kokku leppinud. Nad eksisteerivad ainult siis, kui lubadusi ka tegelikult täidetakse.