Anna-Maria Penu: "Mehele saamine" võrdub töökoha leidmisega?
Vaesusel on Maarjamaal naise nägu, mis ei näi aga suuremale osale poliitikutest, ettevõtjatest ega elanikkonnast erilist muret valmistavat.
Oleks jutt keskmisest või miinimumpalgast võrreldes Lätiga, kihiseks avalik ruum kui herilasepesa. Ent soolise palgalõhe tõsidus ning olulisus laiemas sotsiaalpoliitilises raamis jääb alla isegi uudistele stiilis „Lindpere andis söödu“.
Ainuüksi naiste palgateema tõstatamist peetakse pseudoprobleemiks, sest paljudele jääb tegelikult mõistetamatuks, mis on selles nähtuses valesti või taunimisväärset. Jääb mõistetamatuks, kuna ühiskonna traditsioonilises, heteronormatiivses kujutelmas valitseb arusaam, et kuna mees on/peaks olema pere leivateenija, on selline töö- ja palgaturu korraldus on igati õigustatud.
Meeste tehtud tööd, oskusi, teadmisi ja füüsilist jõudu peetakse seetõttu tähtsamaks, nende aega kallimaks seega peaks neile nagu kuuluma kas just kõrgem ametikoht, aga päris kindlasti kõrgem palk. Eelnevat põhjustab ning samas taastoodab veendumus, et alad, kus mehed peamiselt töötavad-otsustavad, on nii naiste kui meeste silmis kõrgemalt hinnatud ja paremini tasustatud. Ning vastupidi: hästi tasustatud või staatusega alad kuuluvad või peaksid kuuluma peamiselt meessoost tööjõule.
See suhtumine alaväärtustab automaatselt peamiselt naiste poolt tehtud töid, naiste teadmisi ja oskusi ning naistes peituvat inimkapitali laiemalt. Seda on näha läbi madalamate, monotoonsemate või vähem tasustatud ametite, mis kujutavad endast sageli huvitaval kombel just kodutööde mõttelist pikendust (koristajad, kasvatajad, algkoolide õpetajad, haiglaõed, teenindajad, asjaajajad-sekretärid, sotsiaaltöötajad jne) ning mis ei sõltu isikuomadustest, vaid on seksistliku maailmapildi tulem.
Ka naiste aeg pole ühiskondlikus kujutelmas sama kallis kui meeste oma. Naised hakkavad varem või hiljem kulutama tunduvalt rohkem aega tegevustele, mille eest palka ei maksta (pere, laste, vanemate, haigete ja kodu eest hoolitsemine), kuid mis vajavad igapäevaselt inimkäsi. Nii tööandjad, mehed kui ka naised ise arvavad, et nii see peabki olema — et just naise kohus on haige lapse juurde tormata või mõne pereliikme haigestudes tööelust ja sellega kaasnevast palgast (osaliselt) loobuda.
Et see oleks kergem, otsustavad naised alateadlikult väiksema vastutusega ja/või osalise tööajaga ametite kasuks, mille puhul palganumber polegi nii tähtis. Sisimas arvatakse ju, et tegelik palk peabki tulema „pere leivateenija“ ja mitte naise tööst. Samas eelistab tööandja palgata meessoost töötaja, kellel on alati keegi teine (loe: naine), kes hoolitseb selle eest, et mees saaks pühendada tööle lugematu arvu tunde ja ei peaks laste haigestudes ise nende juurde tormama.
Erinevad Euroopas läbi viidud uuringud on näidanud, et kui töölevõtjal puudub info kandidaadi soo (ja näiteks ka rahvuse ning rassi) kohta, siis palgatakse vastavalt haridusele ja kogemustele enam-vähem võrdselt. Kuid kui töölevõtjal on info nii soo kui rahvuse ja rassi kohta, eelistatakse enamjaolt valgenahalisi, Kesk-Euroopast pärit mehi… Kandidaat on alati ennekõike mees või naine, sinna juurde kuuluva soostereotüüpide ning -ideoloogia taagaga.
Seetõttu hindavad ja teostavad naised sageli ka enda edukust läbi mehe ametialase edukuse. „Mehele saamine“ võrdub sellistes oludes praktiliselt töökoha leidmisega. Hispaania majandusteadlane Maria Jesús Izquierdo märgib tabavalt, et patriarhaalse valemi järgi pakub naine armastust ja hoolitsust ning mees materiaalset toetust. Nõnda tekib aga naise ja mehe vahel liit, mis pole ainult tööalane (sina koristad, hoiad kodu-lapsed korras ja mina maksan kõige eest), kuid siiski ka on tööalane.
Viis, kuidas naised tänapäeval armastust ja paarisuhet mõistavad ning pakuvad, asetab nad rahalisse sõltuvusse, rääkimata emotsionaalsest sõltuvusest ja muudest taoliste suhete sümboolsetest tähendustest ning negatiivsetest mõjudest eneseväärikusele, eneseteostusele, identiteedile. Kui ainuke viis jõuda kuhugi kõrgemale, kaugemale, paremale elujärjele on naise jaoks läbi mehe ja see ei sõltu naise oskustest ja teadmistest, vaid millestki muust (millestki müstilisest, nagu näiteks ilu või lihtsalt noorus), siis on raske leida endas iseseisev, tasakaalus isiksus.
Lisaks korratakse sageli, et töötus mõjub alati rängemalt mehele kui naisele, sest kui mehe eneseteostus, identiteet, iseseisvus ja väärikus käivad läbi karjääri, siis naise omad mitte. Naised ju võivat enne emakssaamist ja „tõeliste naisekohustuste“ ilmnemist (ning hiljem nende kõrvalt) natukene töö, loomingu või teaduse tegemist mängida, kuid me kõik ju teame, et tegelik ja ainuõige eneseteostus on naisel emadus! Mis küll, jah, majanduslikku iseseisvust pakub harva, intellektuaalseid väljakutseid samuti, ent see-eest pole tervel naissool identiteediga mingeid probleeme: sa oled ema.
Isegi riiklikud programmid võtavad majanduskriisi ja kõrge tööpuuduse tingimustes asjaks aidata enimkannatanud alade meeste tõhusat ümberpaigutumist tööturul, pakkudes ümberõpet, uute teadmiste-oskuste omandamist, uusi horisonte ja võimalusi. Samal ajal aga „aidatakse“ naistel teostada nende soole ühine unistus ning võimaldatakse neil kolme aasta kaupa lastega koju jäämist, kus nad võivad oma silmaterade kõrval ikka ja jälle uuesti lugema ja kirjutama õppida…
Probleemi ei oleks, kui see valik oleks individuaalne ja ei laieneks automaatselt kõigile sookaaslastele. Ent reaalsus on teine.
Selle kõige taustal eriti ei üllatagi, et naisi riiklikes poliitdiskursustes väljaspool “pere ja emaduse teemasid” praktiliselt ei kohta. Naiste tööalase eneseteostuse probleemid, tööl valitsevate eelarvamuste ja soostereotüüpidega võitlemine või soolise palgalõhe vähendamine puksitakse kiirelt ja suuremat vastupanu leidmata tagaplaanile, sest sellega tegelemine ähvardab valitsevat korda.
