Anna-Maria Penu: Lähisuhtevägivalda varjab intiimsusloor
Just seetõttu teadvustatakse toimuvat sageli liiga hilja. Ohver kipub sarnaselt olukorra tunnistajateks olevatele sõpradele, sugulastele, ühiskonnale ja riigile esimeste sümptomite tähtsust alahindama. Hiljem on ta juba liiga hirmu, abituse, ühiskondliku ja õigusliku kaitsetuse kammitsais, et aktiivselt tegutseda. Ja vägivallatseja teab seda.
Lähisuhete kohal, ees ja taga rippuv, privaatsfääri algamisest teavitav intiimsusloor aitab edukalt varjata ka seal aset leidvat vägivalda. Lisaks vägivalla peitmisele lubab taoline varjatus toimuva kergekäeliselt tembeldada juhuslikuks, konkreetsetest ohvri eluoludest (ehk siis üldjuhul asotsiaalsetest tingimustest) tulenevaks ning seega millekski marginaalseks.
Justkui ülejäänud ühiskonnal, „korralikel“ meestel ja naistel ei saa lähisuhetes toimuva vägivallaga mingit kokkupuudet olla. Justkui teistel ühiskonnaelus valitsevatel soolise ebavõrdsuse nähtustel ning traditsioonilistel soorollidel poleks kõige sellega vähimatki seost.
Seda juhtub harva, öeldakse. See juhtub peamiselt teistega. Eestis lisatakse, et need teised on harimatud vene narkomaanid. Mujal riikides viidatakse immigrantide, peamiselt moslemite suunas.
Seejärel toonitatakse, et ohvriteks võivad olla ka mehed, lapsed ja vanurid. Võivad, aga kui samas jäetakse rõhutamata tõsiasi, et enamus (keskmiselt 85 protsenti) lähisuhtevägivalla ohvritest kogu maailmas on just naised, siis on tegemist teadliku manipulatsiooniga. Sest suurem osa naisevastasest vägivallast leiab aset just koduseinte vahel, kus naise vastu paneb psühholoogilise, füüsilise ja/või seksuaalse kuriteo toime mees, keda naine tunneb, kellega naisel on lähedane suhe.
Naistevastane vägivald sünnib meie seksistlikest stereotüüpidest ning normatiividest läbiimbunud kultuuris, ja tuksleb seetõttu meie peas, ihul, alakehas, kinnitades usku naiste moraalsesse, füüsilisse ja intellektuaalsesse alaväärsusesse. Ja seetõttu pole naistepõlgur lihtsalt vägivaldne inimene, vaid naistevihkaja on vägivaldne ainult naistega, praktiliselt mitte kunagi teiste meestega.
Patriarhaat on naistepõlgurlik võimusüsteem ja traditsiooniline perekond on selle süsteemi üks tähtsamaid alustalasid. Traditsioonilises perekonnas toimivate lähisuhete kohal rippuv intiimsusloor tähendab muu hulgas seda, et naise majanduslikku sõltuvust mehest peetakse normaalseks ning taolist korraldatust ei seata pea kunagi küsimärgi alla.
Majanduslik sõltuvus on aga sageli ka põhjus, miks naine kannatab vägivallatsevat meest ja suudab vägivalla enda jaoks majanduslikult isegi loogiliseks mõelda: tegemist on abielule omase vahetusega — antud juhul raha vägivalla vastu…
Traditsioonilises perekonnas toimivate lähisuhete kohal rippuv intiimsusloor on teinud sellest ühiskondlikust institutsioonist sümboli, tunnete, armastuse ja hoolitsuse kantsi, mis traditsiooniliste soorollide põhiselt kuulub just naiselikkuse juurde. Anda, anda, lõputult anda, täitmatu soov ohverdada, piiramatult armastada, armastada hoolimata kõigest, armastada kõigest hoolimata ja just armastada teisi, meest ja lapsi, kelle isiklik areng ja heaolu on alati tähtsam kui naise enda oma.
Naise lõputu pühendumus neile peaks tagama mehe ja laste eesmärkide saavutamise, see olekski nagu naise eksistentsi sisu. Taoline emotsionaalne sõltuvus takistab naisel sageli tunnistamast sellise armusuhte ebatervislikkust ja ebainimlikust: kui sul inimesena pole muud identiteeti kui olla “kellegi naine” sinna juurde kuuluvate sotsiokultuuriliste stereotüüpsete tähendustega, siis on elu väljaspool taolist raamistikku praktiliselt võimatu ette kujutada.
Emotsionaalne sõltuvus viib isegi nii kaugele, et mehe poolt toime pandud vägivallas süüdistab naine hoopis ennast, põhjendades ja õigustades seda enda eksimuse või saamatusega. Ka ühiskondlikud normid on vastutuse lähisuhetes toimuvate kuritegude eest asetanud ohvrile, kes on enamus juhtudel naine, ja mitte vägivallatsejale, kes on enamus juhtudel mees.
Ja seda valitsevat seksistlikku diskursust, mis mõjub ühtviisi võimsalt nii domineerijale kui ka domineeritule, oleme õppinud me kõik: meid kõiki on sellega toidetud, selle alusel voolitud. Seetõttu on ebaaus ja äärmiselt võhiklik süüdistada lähisuhtes vägivalla alla kannatajat ja küsida, et miks ta siis kodust ära ei lähe. See on sama, kui lõigata inimesel otsast käed ja jalad ning küsida süüdistavalt, et miks ta ometi ei tantsi ja käsi ei plaksuta?
Too perekonnas toimivate lähisuhete kohal rippuv intiimsusloor püüab seda keerulist, “loomulikkusega” nähtamatuks muudetud võimusuhete niidistikku varjata. Pealtnäha on tegemist kahe iseseisva täiskasvanud inimese võrdse kooslusega, nende erasfääriga, kus kõik aset leidvad sündmused on nende mõlema otsus, kuigi näeme selgelt juba eespool toodud näidete põhjal, et see päris nii ei ole.
Et ühiskonnas valitsev sooline ebavõrdsus ja ebaõiglus põhjustab, süvendab, taastoodab ja õigustab seda ka lähisuhetes ning vastupidi. Et tegemist on võimusuhtega ja seetõttu ei ole lähisuhetes toime pandud naistevastane vägivald “isiklike suhete klaarimine” ega “perekonna siseasi”, nagu üritavad väita meie aegunud justiitsministeerium, politsei ja kohtusüsteem. See on meie kõigi probleem, kõigi vastutus ja seetõttu võib öelda, et meil on selle teema suhtes lausa “kaalukas avalik huvi”.
Sest niikaua kui leidub vägivalla ohvreid, niikaua kui kohus laseb naise ja laste kallal vägivallatsejal pääseda karistuseta, pole meist mitte keegi ohust täielikult prii.
