Anna-Maria Penu: Eestlased on mehed, itaallased plikad?
Varakates, töökates Põhjamaades valjenenud ksenofoobsed ja solidaarsusest aina kaugenevad sõnavõtud lõunaeurooplaste elukommete, töömentaliteedi, isegi suhtlusviisi aadressil on seevastu igati põhjendatud ning mõistetavad…
Poola filosoof Leszck Kolakowski tuletab meelde ja samas hoiatab, et „suure osa meie vaimuilmast — st. millised on meie vaated maailmale ja teistele inimestele ning kuidas me nendega suhtleme — on loonud ja kujundanud stereotüübid“. Ja korrates vaid ühte stereotüüpi, teeme sama teise, kolmanda ning neljandagagi. Sulgeme end nõiaringi, mis ei paku alternatiive, teistsuguseid tulemusi, suhteid ega uusi lähenemisviise vanadele probleemidele.
Ametliku eestluse kuvandi kohaselt on eestlased põhjamaalased, kuigi tegemist pole enam ammu geograafilise määratluse, vaid sotsio-poliitilise kategooriaga. Selle abil saame me kordki kuuluda „õigeid arusaamu, väärtuseid, hoiakuid“ esindava eliidi sekka. Tolle eliidi nähtamatu, kuigi selgelt tajutav kõrgem positsioon lubab üleolevalt küsida: „Kas pole nii, et lõunaeurooplastel näib olevat puudu miski, mis põhjaeurooplastel on olemas sünnist saati?“ Miski, mis on veres, geeniahelas. Ilmselt see põhjustabki päikeseliste maade elanike võimetust korraldada oma riigi poliitilisi, ühiskondlikke ja ennekõike majandusasju?
Alžeerias sündinud Prantsuse politoloog ja filosoof Sami Naïr peab taolist suhtumist pikemalt keerutamata kõige puhtakujulisemaks rassismiks. Ja rassism, ksenofoobia, misogüünia ning homofoobia on osa kehtivate võimusuhete hierarhilisest olemusest, need on valitseva võimu mõistesse lahutamatult sisse kirjutatud. Selline võim põhineb arusaamal, et ühiskonnas toimivate sotsiaalsete suhete ning rollide jaotus on suures osas loomulik, sest põhineb bioloogilistel, nähtavatel eritunnustel ning seega on võrreldav ja selgitatav loodus- ja füüsikaseadustega.
Väikesel inimesel pole siin seega midagi teha, sest Teisesuse määrab nii poliitikas kui ka privaatsfääris rass, seksuaalne orientatsioon, etnos ja/või sugu. Kõik, mis erineb valitsejate normist (valgenahaline meessoost heteroseksuaalne keskklassi kristliku läänemaailma kodanik), on oma teistsugususes alaväärsem ja asub seetõttu võimuskaalal madalamal.
Naturaliseeritud hierarhilise maailma jaotusskeemis kehtib too radikaalselt kitsas, pealiskaudne norm mitte ainult täpselt kirjeldusele vastavate inimkonna esindajatele, vaid pea kõikidele ülejäänutelegi, kes me oleme selles pealtnäha universaalses raamistikus üles kasvanud, hariduse saanud ja sotsialiseeritud. Läbi erinevate institutsioonide toimuva põlistamise on kogu ühiskond võtnud domineerijate omapära universaalse pähe. Seetõttu suudavad-tahavad end sinna kujutleda ka need, kes tegelikult normile ei vasta.
Seda tõestab hästi ka möödunud märtsikuu Diplomaatias ilmunud endise kaitseministri Jaak Aaviksoo artikkel „Infokonfliktid ja enesekaitse“. Autor arutleb enesemääramise, rahvustunde, tõe üle ning teeb seda vaatepunktist, millele keegi temaga avalikult debateerinutest tähelepanu ei pööranud, sest meestekeskne diskursus esineb nii filosoofilistes, poliitilistes, teaduslikes kui ka (aja)kirjanduslikes aruteludes, kust see on kenasti valgunud igapäevasesse laiemasse kasutusse, kui midagi neutraalset, kõiki– ja kõikehõlmavat (ning jääb seetõttu nähtamatuks).
Aga keel, mida kasutame, on tähtis, sest keel on mõtlemine ja mängib seeläbi võimusuhete ja –struktuuride loomisel peaosa. Kuid vaatame, keda Aaviksoo silmas peab, kui räägib mina ja mittemina vahelisest konfliktist. Kes on see mina, „eneseteadlik subjekt“?
„Kui suur see mina on ja mis mina sisse veel mahub, sõltub sellest, kuidas me ennast tunneme, kuidas me ennast määratleme, kellena me elame, oleme, töötame jne. Mina sisse mahub kindlasti mina ise, mõnel mahub naine-lapsed ka, mõnel enam mitte,“ kirjutab Aaviksoo. Tema mina on mees, pealegi universaalne inimene, sest minast saab tekstis üsna ruttu, sujuvalt (rahvuslik) meie ehk siis kõik need minad, kelledest osadel on „naine-lapsed ka“ ja osadel „enam mitte“.
Naine on eestlaste riiklik-rahvuse enesemääramise protsessis minana nähtamatu, märgitud ainult seoses mehega, perekonna, kollektiivi võtmes. See ei ole juhuslik väljajätmine, vaid valitseva mõtteviisi, maailma mõistmise, tõlgendamise loogika ilming, mis ehitab ühiskonna, poliitika, majanduse teooriaid analoogselt meheliku-naiseliku meelevaldsele vastandusele.
Samuti ulatuvad bioloogiasse otsapidi välja selle teooria juured, mis väidab, et eestlastel kui rahval (kõigil naistel ja meestel) on mingid kindlad rahvuslikud iseloomujooned. Aaviksoo väidab, et eestlaste identiteedi „tuumikosa moodustab meie päritolu. See, kes me oleme ning mis on meie sünnipärane loomus“. Taoline müüt, nagu oleks eestlastel kui rahval teatud loomuomadused, mida teistel rahvastel ei ole, näib olevat leidnud uskujad veelgi. Huvitav oleks teada, millised on need eestlaste „sünnipärased loomujooned“ ja kas taoline rahvuslik omapära jääb eri sugupoolte „sünnipärastele loomujoontele“ alla, tugevdab või „negatiivsel juhul“ hoopis leevendab-parandab neid?
Erinevaid tekste lugedes, on siis tegu poliitilise kõne või ilukirjandusega, jääb see küsimus üsna segaseks. See ei ole kaugeltki alati ega kõigi puhul nii, kuid siiski sageli ja üsna paljudel juhtudel, et osutuda tähelepanuväärseks.
Asjakohase hea näite pakub viimase aja hinnatuim ning meisterlikult kirjutatud reisikiri, Viivi Luige „Varjuteater“, mis jutustab meile teiste teemade seas ka itaallastest, kuigi veelgi enam meist endist. Ta teeb seda läbi levinud stereotüüpide, neid taastootes, üksteise peale kuhjates ja kinnistades ning teeb seda niivõrd sugestiivsel moel, et raske on seda jutustamisvoolu rüpes mitte endasse ammutada.
Luik kirjeldab itaalia mehi sageli kui naiselikke mehi ning itaallastest ärihaisid, Ristiisasid, kui „hellitatud ja pirtsakaid tüdrukuid“, kelle „solvumised on tüdrukute solvumised“, kelle „kättemaks on tüdrukute kättemaks, kaalutlev ja külm küll, kuid lapsik ja süüdimatu“ ning lisab lõppu, et „kes ei tunne tüdrukuid, ei mõista Itaaliat“. Paar lauset hiljem tõdeb ta, rääkides Itaalias nähtavasti sageli kohatavatest sõnapidamatutest sulidest, et „tõde ja õigus pole üldiselt tüdrukute mängumaa“.
Muidugi pole soolise analoogia valik juhuslik, sest peale selle, et aitab valitsevat geopoliitilist ja rahvaste vahelist hierarhiat toetada, selgitab ta meile kõne all olevat nähtust lihtsa ja kõigile teada-tuntud eristuse abil. Sel viisil jutustab ta meile millestki palju enamast kui ainult põhja ja lõuna vastandamisest. Sooline metafoor lisab rea täiendavad selgitusi läbi sugupooltele omistatud tähenduste, konnotatsioonide ja väärtushinnangute. Kas tüdrukud ei tundu pärast taoliste võrdluste lugemist loomult rumalad ja julmad?
Seejärel toob Luik sisse antagonistliku teise poole, mida etendavad põhjamaad (ehk siis „meid ennast“). Meie omakirjeldus on jõuline: „Põhja pool Alpe algavad meeste riigid. Põhja pool Alpe on tüdrukudki mehed. Seal üleval pannakse ikka veel rõhku tõele ja õigusele. Aetakse oma joru, lüüakse rusikas laua peale ja puss rindu, mõtlemata, mis mulje see jätab“.
Võrdluses on lõunamaalased lausa kahekordselt vähe tõsiseltvõetavad ehk naissoost alaealised (tüdrukud), samas kui põhjamaalased on topelt tõsiseltvõetavust väljendavad ehk meessoost täiskasvanud (mehed). Vanemate, asiste meeste ülemvõimule kõikide naiste ja osade meeste üle (kes satuvad oma teistsugususes — läbi rassi, seksuaalse orientatsiooni, usukreedo, klassi või rahvuse — naistega ühte, allasurutud, rõhutute kategooriasse) lisandub üldkehtiv täiskasvanute-alaealiste võimusuhte dünaamika.
„Tüdrukud ei ole teadlased. Nad ei talu tõestusi. Faktid äratavad neis tülgastust,“ lõpetab Luik justkui itaallaste, aga ennekõike tüdrukute negatiivse kirjeldamise. Ja teatud osa eestlastest ning põhjamaalastest võib tunda end võrreldes lõunamaalastega (ja samaaegselt naissooga) kohe ülemana. Tuleb välja, et seda, mida kinnitavad traditsioonilised soostereotüübid (mis peavad meessugu ratsionaalseks, õiglaseks, ka sõjakamaks ning talle vastanduvat naissugu kergemeelseks ja liigemotsionaalseks) võib rakendada kenasti rahvaste vahelistele suhetele… Aga kumb jääb sel juhul ikkagi indiviidi tasemel peale: rahvuslikud või soolised „sünnipärased loomuomadused“?
Taolist bioloogilistel eritunnustustel põhinevat ebavõrdsuse selgitamist, mis väidab, et vaimne üleolek kuulub domineeriva klassi, rassi, soo loomupäraste omaduste juurde, kasutatakse sotsiopoliitiliste kategooriate, rahvus- ja sugudevaheliste suhete, kapitalistliku eetika ja ka rahvustunde puhul.
Ja nii toimub ka üdini meheliku eestlusega, millest pidevalt kuuleme ja loeme. Me peaksime seda tunnetama sünnipäraselt omasena. Kuid ometi jääb see vähemalt minule võõraks, kaugeks ja vildakaks…
