Anette Parksepp: Kehvad müügimehed: külapoes seisab papist IRLi poliitik ja Keskerakond jagab lastele tikke

 (28)
Papist Vallbaum
Papist Vallbaum kärudegaMobiilifoto: Madli Kullaste

"Mis sa õhtul teed?" uurin telefonis oma sõbralt. "Meile tuleb varsti Ken-Marti Vaher külla." Panen sõbrale südamele, et ta peaks poliitikuga maha sisuka vestluse: "Rääkige siis ikka narkopoliitikast ja küsi, mida ta arvab sellest, et Keskerakond tõusis Eesti populaarseimaks parteiks."

Tund aega hiljem kirjutab sõber, et Ken-Marti käis minut aega külas, andis IRLi logoga kindad ja läks minema - ei jõudnud sõnagi narkootikumide ega Keskerakonna kohta küsida.

Nädal aega varem kirjutas üks mu sõber Facebooki seinal, kuidas ta oli oma 12-aastase õelapsega kahekesi kodus, kui keegi koputas uksele. Õelaps avas ukse ja talt küsiti, kas vanemad on kodus. Laps ütles, et ei ole. Keskerakondlane andis lapsele kommi ja tikutoosi ning pani südamele, et ta paluks vanematel ikka Keskerakonda valida. Sama oli juhtunud postituse kommenteerija seitsmeaastase õega.

Olen pärit Haljalast. Ühel nädalavahetusel läksin kohalikku poodi ja võpatasin sisse astudes ehmatusest - poenurgas seisis Lääne-Viru endise maavanema, IRLi kandidaadi Einar Vallbaumi peaaegu elusuuruses papist kuju. Paar nädalat hiljem oli kuju tõstetud poekärude juurde, justkui Vallbaum käiks neid iga päev ise kokku lükkamas. Papist kuju on win-win: kohalikud elanikud saavad poliitikule käia muresid kurtmas ja poliitik ei pea neid päriselt kuulama ega isegi kodust välja tulema.

Seotud lood:

Papp-Vallbaum iseloomustab hästi seekordsetel valimistel eriti populaarset ja palju kõlapinda leidnud „inimeste sekka minekut", mida poliitikud suure hooga harrastavad. Kui poliitikud on juba ukselt-uksele-müügi teed läinud, siis miks ei tehta seda korralikult?

Erakonnad on kulutanud raha nänni peale, mida inimestele laiali jagada. See nänn võiks olla ettekääne, et inimeste koju astuda (et mitte öelda tungida) ja neid enda poliitika headuses veenda. Või inimestega vestelda, nende probleemide kohta uurida ja vähemalt teeselda, et need lähevad kellelegi korda.

Selle asemel paistab kogenud poliitikutel olevat staarisündroom, mis paneb neid arvama, et minutine kokkupuude telekas nähtud „kuulsusega" ja kindapaar või pastakas tekitab inimeses piisavalt erutust, et nende poolt hääletada. Inimesi on erinevaid, aga mina ei taha isegi kirjutada sellise pastakaga, millel on mulle ebasümpaatse erakonna logo, rääkimata nende riiete (kinnaste) kandmisest.

Mis mõte on oma pahna laiali jagada, kui seejuures ei üritata isegi paariminutilise vestlusega endast sümpaatse inimese muljet jätta? Miks hüpata korraks inimese kodusse, kui see sisaldab ainult helkuri üleandmist? Miks, oh miks, jagada väikestele lastele tikutoose?!

Kui kogu „müügitöö" eesmärk on fännimeenete jagamine, siis võiks igasse kaubanduskeskusesse tõsta poliitikute pappkujud koos kausitäie pastakate ja kondoomidega - las siis inimesed vestlevad klantspiltidega ja korjavad oma meened kokku poeskäigul, ilma et keegi neid õhtuse telekavaatamise juures segaks.