Andrus Villem: Terrorism kui kultuuriline skisofreenia

 (137)
Andrus Villem

Maailma ajalugu pakub hulgaliselt näiteid erinevatest konfliktidest. Suuremad vastasseisud viivad olukordadeni, millele tulemusena osa tsivilisatsioone tõuseb ja teine osa langeb. Või kaasnevad erinevate jõuväljade kokkupõrgetega kultuuride teisenemised. Globaalses tähenduses muundumine märgib osade kultuuride kaduvikku vajumist ning teiste elujõulisemate asendajate ilmumist. Harvem liigub nõrgemaks osutunud kultuur olemuslikult uuele tasandile.

XX sajandi lõpp, tänu tehnika üha kiirenevale arengule ja väärtushinnangute muutumisele, võimaldas uudsete arenguteooriate leviku. Need pole siiski põhimõtteliselt uued. Huntingtoni pakutud tsivilisatsioonide kokkupõrkumine on toiminud ju enam kui kuue aastatuhande jooksul, Sumeri — Akadi tsivilisatsioonidest alates. Fukuyama ajaloo lõpu pakkumine on vaid ühe konkreetse, liberaalse ühiskonnakorralduse ülistus, millest autor, arvestades viimaseid sõnavõtte, kipub isegi taanduma.

Ometi on XXI sajandi alguse sündmustes midagi olemuslikku. Terrorismi totaalne peatõstmine on aastakümnete samalaadsete arengukäikude loogiline tulemus.

Peale meedias efektselt kujutatud Maailma Kaubanduskeskuse hävitamist on kujunenud, õigemini kujundatud, esmased ja kaubaks hästi minevad müüdid. Ühte sündmust, küll ohvriterohket, on hakatud pidama lähimineviku murranguks.

Maailmas liidrikohta hoidev lääne tsivilisatsioon peab ennast islami poolt ohustatuks. Eelkõige moslemi riikide poolt viljeldava asümmeetrilise sõja tõttu. Terrorism pole islamimaade riikliku poliitika vili, küll aga sama identiteediga muhameedlaste vastastikuse sümpatiseerimise tulemus.

Islamiuurijad peavad praeguse olukorra kujunemist kultuuride koosmõju tulemuseks. Malis Ruthven on vahetult peale suitsiidirünnakuid New Yorkis asuvatele Lääne kultuuri sümbolitele kirjutanud:“ Rünnakud Ameerikale esindavad radikaalse islami globaliseerumist, mille põhilised allikad tulenevad islami ühiskondade vastandumisest lääne modernismiga, sealt lähtuvaist intellektuaalsetest ja sotsiaalsetest pingetest. Religioossete allikate taustal väljajoonistuva lõhe mõistmine on ülioluline nii idale kui ka läänele.”

Mittemõistmine, soovi puudumine selleks, tuleneb erinevaist kultuuritaustadest. Vastandujad ei taha leppida teise poole väärtussüsteemiga. Eelkõige vastustab islamimaailm liberaalset demokraatiat, mis on Egiptuse revolutsioonilise ideoloogi Sayyd Qutbi sõnul muutnud maailma suureks bordelliks. Lääs omakorda ei taha leppida islami sisemise ja välise korra loomise soovidega, mis pealegi ei lange alati kokku läänelike hinnanguskaaladega.

Võitlus kultuurilise identiteedi säilitamise või selle saavutamise nimel sunnib vaenajaid meeleheitlikele sammudele. Suitsiiditerror ühelt poolt ja Afganistani ja Iraagi okupeerimine teisalt.

Alati pole see ometi nii olnud. Ajaloost sobiks välja noppida Hispaanias valitsenud Omaijiidide dünastia, mille sallivus muu-usuliste suhtes on legendaarse kuulsusega, soosides kunstide ja teaduse õitsengut.

Nagu ka varem pole kumbki maailm seejuures hinnangutes ühtne. Pikalt, kakskümmend kuus aastat, Inglismaal elanud Omar al-Qattan peab seni avaldatud seisukohti ida- lääne konfliktist enamasti lihtsustatuteks.

“See pole tsivilisatsioonide kokkupõrge, osalt sellepärast, et islami fundamentalistid on ise modernismi toode. Moslemitele nagu ka kõigile teistele on oluline moodsa elu ja identiteetide avatus, võimalus leida ühine eetiline keel. See on ainus tee edasi.”

Pikalt lääne kultuuri mõjuväljas elanu arusaamu ei pruugi jagada siiski enamus koraanist inspiratsiooni saavatest. Saksa ajakirjanike koostatud Maailma Kaubanduskeskuse ründajate psühholoogilistest portreedest, selgub araabia päritolu meeste kohanematus liberaalse elulaadiga. Enamuses Ameerikale sõbralikumast riigist Saudi Araabiast pärit suitsiidisõdalaste portreedest selgus, et õppimise ajal nii Ameerikas kui Saksamaal ei suutnud nad luua inimlikke kontakte teise kultuurisfääri kuuluvate inimestega. Võõras keskkonnas elu pigem kaugendas neid läänlastest ja sundis süüvima oma loomulikku identiteeti. Samas omandasid nad valikuliselt “lääne ideid”, alates Robespierre revolutsioonilisest puritanismist kuni “punaste brigaadide” propagandani.

Islami agressiivsuse üheks aluseks peetakse usku oma kultuuri suurusse. Keskaegse lääne vaimupimeduse ajal pakatas islamimaailma teadus ja kirjandus täies elujõus. Kuid peale selle toimusid Iraani ja Iraagi aladel maailmaajaloo seisukohalt olulised sündmused. Ibn al-Tiqtaga araabia keeles kirjutatud islami ajalugu, mille ta kirjutas peale Abaasiidide kalifaadi hävingut 1258. aastal, muutus tähelepanuväärseks ajalooürikuks. Vallutajad võtsid vaid mõned kümned aastat peale seda omaks islami. 1260. aasta Ain Dêanuti lahingu mamelukkide võit mongolite üle peatas mongolite tungi läände ja sai islami tsivilisatsiooni elujõulisuse kinnituseks. Tänu ajaloo tähthetkedele peavad moslemid kultuuri ülemuslikuks lääne kultuuri suhtes. Psühholoogiline ülimuslikkus on peamine kriteerium, mis toidab fundamentaliste. Seejuures tuleb märkida lääne materiaalse kultuuri eiramist saavutusena.

Tähtis suurem kultuuriline lõhe läänega on suhtumine seksuaalsusse ja naiste staatusse. Lääne poolt eksporditavasse seksuaalsesse liberaalsusse suhtuvad fundamentalistid kõige jäigemalt. Naiste emantsipeerumine saastab ka tavamoslemi arvates ühiskonda kõige enam. Sellest on olnud tingitud esimesel võimalusel jäikade islamitavade sisseseadmine Afganistanis ja Iraanis. Suutmatus suhelda Euroopa ja Ameerika naistega oli ka üks 11. septembri ründajate enamiku ühisjooni.

Kolmandaks kasvava terrorismi allikaks võib pidada äärmusliku islami ideoloogia laialdast levikut. Kuigi Saudi Araabia režiim on olnud väliselt lääne liitlane, on seal aastakümneid olnud võimalik avaldada sallimatust juutide ja kristlaste suhtes. Saatuslik on seejuures Ühendriikide osa selliste mõjude suurenemisel. USA andis olupoliitilistel motiividel aegajalt ekstremistlikele rühmitustele abi, lisades neile nii oskusi ja jõudu.

Islami terrorismi peamine näitelava, Iisrael, on toitnud terrorismi kogu teise maailmasõja järgse aja. Juudi riigi loomine kultuuriliselt võõrasse keskkonda on andnud jätkuva pingeallika. See semiidi rahvas kannab lääne kultuuriga kohanenuna teisi väärtushinnanguid, kui teda ümbritsevad islami riigid. Juudid ja araablased, eri kultuuridest pärinevaina, ei ole püüdnudki teineteist mõista, vaid on eelistanud vastastikust demoniseerimist. Mingite lahendusteni see loomulikult ei vii. Osa Iisraeli vastasest vihast kandub üle läänele, eriti Iisraeli peamisele toetajale USA-le. Samas on säärane suhtumine mõistetav, sest terav vastandumine toetab oma islami identiteedi tugevnemist.

XX sajandi dekoloniseerimiseelsel perioodil võis arvata, et suured piirkonnad maailmas on määratud läänestumisele, st saama ülimusliku lääne kultuuri osaks. Tegelikult nii ei läinud.

Eriti torkab see silma islamiriikide puhul. Araabiamaade oma identiteedi leidmine on läinud liigagi edukalt. Seismaks vastu välismõjudele, kasutab islami subkultuur ekstreemsemaid lahendusi. Parim vahend selleks tänapäeva maailmas on terrorism.

Üks võimalusi, miks kasutatakse identiteedi omandamiseks nii karme vahendeid, on islamimaailma liiderriigi puudumine. Ühelt poolt on see positiivne, sest ühtse maailmariigi poole pürgimine muudaks islami haavatavamaks. Poliitiline ühtsus tähendaks hegemooni staatuse kandja survet. See vähendaks islami tsivilisatsiooni loomevõimet.

Ajaloo lähtekohast on islam, vaatamata oma pooleteise tuhande aastasele ajaloole, kasvavas faasis, noorukieas. Islamiriigid elavad mitmes ajavööndis, erinevais arenguastmeis ja see võimaldab neil eraldiseisvalt leida lihtsam ja sobivam tee enda identiteedile.

Religioon ühendab riike Malaisiast Marokoni ainult mitteformaalselt. Pealegi toimivad isegi naaberriikides erinevad usuvoolud, millede kaalgi on riigiti erinev.

Aga on tekkinud ka uuemad sektid, laiema haardega, mille eesmärgiks on olla eelnimetatuist toimivam. Kuna islami tsivilisatsioon on kasvav, kuid alles enesemääramise olukorras, siis on loomulik, et indiviidid selles süsteemis otsivad oma kohta. Koha kindlustab ühiskondlike suhete võrgustik. Islami ühiskond on loonud erilise väljundi, omapärase lõdvalt seotud ühenduse Al-Qaida näol.

Saudi Araabias tekkinud vahhabiitide sekt on ajanud oma juured üle islamimaailma. Selle koraani ning sunnasid omamoodi tõlgendava liikumise loomuseks on maailma suurim terrorivõrgustik. Al-Qaida ühendab teisigi samalaadsed fundamentalistlikke organisatsioone. Vahhabiidid — kardetud ka ametlikus islamimaailmas — on jõudsalt kogunud aastakümneid populaarsust.

See sekt annab temaga liitujale uue identiteedi, lõhub senised ühiskondlikud suhted, võimaldab indiviidil siseneda uude suhetevõrgustikku. Üksikisiku seisukohalt annab see võimaluse esile kerkida, omandada uus staatus.

Terrorismi toitvad fundamentalistlikud liikumised võitlevad usupuhtuse säilitamise sildi all eelkõige uue kultuurilise identiteedi eest. See annab neile õiguse toimida mitte ainult lääne mõjude vastu, vaid ka omamaiste kollaborantide ohjeldajatena.

Terrorismil on vajab suuri sihtmärke. Sest asümmeetrilise sõja eesmärgiks on tekitada võimalikult suur hulk ohvreid. Ohvrite arv kindlustab meedia kajastuse.

Ajakirjanduse tähelepanu tagab maailma praeguse hegemooni Ameerika Ühendriikide ründamine. Vastasseisu arendamiseks peaks olema kontaktruum. Iisraeli riigi näol on see täiesti olemas. Arnold Toynbee järgi on maailmas kaks tsivilisatsioonide kokkupuuteala: Tigrise — Eufrati ja Oxose - Iaxartese jõgikonnad. Huvitaval kombel saavad aastatuhandeid oluliste sündmuste toimumise paigad määravaks tänasel päeval. Talibani likvideerimisega Afganistanis ja Saddam Husseini režiimi kukutamisega Iraagis asusid Ameerika Ühendriigid otsesesse kokkupuutesse teda ootava vastasega.

Iseloomulikuks jooneks on nii lääne tsivilisatsiooni esindava USA kui ka islamimaailma puhul hirmuäratav agressiivsus. Kumbki pool alavääristab vastast, mis ei võimalda kompromisse leida.

Kahtlemata on vastasseisu lahendamise ainuvõimalik tee teadlik vastastikune kohanemine. Tänase tähtede seisu põhjal on seda raske loota. Praeguseks kujunenud piirsituatsioonis tähendaks kohandumine leppimist vastase just sellise kultuuriidentiteediga, mida ta soovib. Seda ei suuda kumbki osapool teha.

Nii jääb kestma kultuuriline skisofreenia. Kui lühidalt või pikalt on raske ütelda, kuid kindlasti mitte lõputult kaua.

Rooma poeet Lucretius nägi ette oma riigi mööduvust, mis ei sobinud kuidagi kokku absoluutse enamuse tema kaasaegsete Rooma igavikulisuse usust. Tema sulest pärinevad read: ”Alati on olemas uuendus, millele vana kord teed annab, ja üht asja parandatakse alati teiste kulul. Alati on vajadus toormaterjali järele, tagada tulevaste aegade kasvu. Nad järgnevad sulle, kui nemadki on oma elutee lõpuni käinud. Nii nagu hävined sina, on ajastud hävinenud minevikus ja teevad seda ka tulevikus.”

Selle mõttega ei tahaks kellelegi hävingut soovida, aga arvestades konfliktolukorda, peab nentima, et lähiaastakümneil muutub rahvusvahelistes ja ka erinevate kultuuride suhetes üsna palju. Kas liigutakse üksteise mõistmise poole? Oleks ideaalvariant. Või nihkub maailmariigi telg tänase hegemooni kurnatuse tõttu praeguselt kohalt mujale. On ju oma taastulemist ette valmistamas Hiina tsivilisatsioon. Tema rahvaste sulatusahi on talletanud kultuurimällu üle kolme tuhande aasta.