Eelmiste valimiste ajal, 2009. aastal, siples Eesti majanduskriisi sügavikus. Tänaseks oleme tollasest kriisist vaevu välja tulnud kuid uus kriis on lävepakul ootamas. On ju Ukraina ja Venemaa turud tõenäoliselt suuresti ära kukkumas ning naaber Soome vaevleb samuti majandusraskustes.

Euroopa Liitu oli kahe europarlamendi valimiste vahel piinamas ka tõsine eurokriis, mis tänaseks on põhimõtteliselt ületatud. Suur osa elanikest ning ekspertidest ei uskunud sellesse, kuid euro ja Euroopa Liit tervikuna jäid püsima. Mart Laari kunagine viide eestlaste rollist Euroopa Liidu lammutamisel jäi teostamata.

Täna seisab Euroopa Liit väga suurte struktuursete ja põhimõtteliste reformide ootel. Kui EL ei muutu, siis algab stagnatsioon ja kaob seninegi Euroopa Liidu õhukesevõitu tõsiseltvõetavus rahvusvahelises suhtluses ning majanduses, kaitses ja paljudes teistes valdkondades.

Oma igapäevaelus kirume me ELi meeletut bürokraatiat, aeglust konsensuslike otsuste saavutamisel ja võimetust lahendada elulisi küsimusi. Aga küsigem, kas meil on muid valikuid? Vastus on üpris selge - EI.

Sündmused Gruusias ja Ukrainas annavad meile teada, et vabadus ei ole lihtsalt kellegi poolt antud hüve, vaid selle eest tuleb pidevalt võidelda. Need sündmused on andnud ka ühese vastuse: üksi olles ei me suuda oma vabadust kaitsta.

Me vajame liitlasi ning me oleme valinud välja parimatest parimad: Euroopa Liit ja NATO. Peale meie endi rajatud kaitsevalli pole meil kuskilt mujalt paremaid võtta. Me loodame nende efektiivsusele. Viimased arvamusküsitlused näitavad, et sündmused Ukrainas on elanikkonna hoiakuid nende institutsioonide suhtes tuntaval määral parandanud.

Meie, Eesti valijate otsusest sõltub, kes hakkab tööle Euroopa Parlamendis järgneval perioodil. Kelle huve hakkavad valitud 6 eurosaadikut, vaid 0,8 protsenti kõikidest saadikutest, esindama? Kindlasti peavad nad kaitsma üleeuroopaliste erakondade huve, kuhu nad kuuluvad. Seega lahjeneb meie 6 saadiku hääl veelgi. Nukker väljavaade...

Kõike seda arvesse võttes on kohatu küsida, mida senised eurosaadikud on teinud. Olen mingit aruandlust meenutavat juttu kuulnud, kuid see on jätnud üpris lahja mulje. Täpselt sama seis nagu mõnede riigikogu liikmete puhul, kelle eksistents tuleb aeg-ajalt suure üllatusena: kes see on? Mida ta seal küll teeb?

Euroopa Parlamenti valime isikuid, kelle igakuine sissetulek ületab Eesti avaliku sektori suurimad numbrid. Miks me peaksime nii palju tähelepanu pöörama inimestele, kelle oletatav mõju Euroopa asjadele on mikroskoopiline? Põhimõttelised asjad otsustavad konsensuslikult ju ikkagi riikide peaministrid ja teised kõrged kogud.

Arvan siiski, et ainuüksi Eesti saadikute aktiivne kohalolek (näe ja ole nähtav) on kindlasti suur väärtus. 75 protsenti Eestimaa inimestest leiab, et Eesti on saanud kuulumisest Euroopa Liitu tuntavat kasu. Kahe valimisperioodi jooksul on usaldus Euroopa institutsioonide vastu kasvanud. Need hinnangud põhinevad suures osas nö kõhutundele, sest valijate informeeritus Euroopa Liidu toimimisest on üsna hägune. Seda tõestavad õiged mitmed uuringud.

Arvamusliider Ahto Lobjakas seadis õigustatult väga kõrged nõudmised valijatele. Kui valija ei loe igapäevaselt Euroopa kvaliteetajalehti, siis pole tal valimistele suurt asja. Ühelt poolt on tal kindlasti õigus, kuid paraku oleks sellisel juhul (optimistliku hinnangu järgi) Euroopa Parlamendi valimistele asja umbes paarisajal eestlasel.

Lobjaka seisukoha nurgakiviks on informeeritud valija kontseptsioon. Aga tavapärases elus kehtib rohkem usaldusel põhinev lähenemine. See tähendab, et valija valib sellise inimese, kellel ta arvab olevat sellised omadused ja kvalifikatsioon, mis garanteerivad eduka töö parlamendis. Ahto Lobjaka seatud nõue valijale tuleb pöörata saadikukandidaadile.

Valija peab kandideerijalt küsima, mis Euroopas ja Euroopa Parlamendis toimub ning kuidas Eesti, kodupartei ja Euroopa Parlamendis esindatud erakonna vaated suhestuvad üldiste arengutega. Valijal on õigus olla informeeritud ja seetõttu võiks Elroni infosõja või Pärnu maantee trammitee remondi asemel ilmuda Eesti ajakirjanduses valgustuslikud analüüsid Euroopa teemadel.

Praegu levivad kandidaatide suust katkuna ideed, milliseid kommunaalprobleeme hakatakse europarlamendis lahendama. Olgu siinkohal näiteks toodud idee nõuda Euroopa Liidus alampensioni määratlemist või võitlust korruptsiooniga. See rida on kahjuks määratult pikk. Taolised seisukohavõtud näitavad kandidaatide äärmuslikku võhiklikkust. Vaadake-kuulake ETVs kandidaatide esinemisi ja teil on pilt kohe selge.

Ma loodan väga, et kandidaatide tutvustamisel meedias pööratakse tähelepanu sisulistele probleemidele ja antakse teada, milline on kandidaatide tegelik informeeritus sellest, millist tööd nad Brüsselis ja Strasbourg'is tegema hakkavad. Osadest tööülesannetest ei oska nad loomulikult kõnelda, sest kuulumine komisjonidesse ei toimu päris sooviavalduse alusel. Igal juhul peab kandidaat valija usalduse pälvima mitte kaunite juuste või hallpeaga, vaid ikka asjakohase arusaamaga, kuidas ta oma rolli mõtestab ja milline saab olema tema võimalik panus. Mõned kandidaatidega tehtud portreelood on kahjuks sügavalt eksitavad.

Siiski, Eesti väiksust arvestades jääb kehtima ikkagi ka nö Eesti huvikaart: see tähendab parteivälist koostööd Eestit esindavate ministritega, ametkondade esindajatega, Eesti volinikuga. See töö kuulub valdkonda: näe ja ole nähtav ning kaitse kodumaa huve Euroopa probleeme lahendades.

Mina ei annaks oma häält kindlasti sellele kandidaadile, kes ei kavatse europarlamenti tööle minna. Sellesse kategooriasse kuuluvad inimesed, kes on seda avalikult deklareerinud, äsja ministriks saanud ning erakondade esimehed (muidugi, kui neid just „asumisele" ei saadeta). Ministrite puhul oleks Brüsselisse minemine sügavalt ebaeetiline: äsja saadi ministriks ja juba kaotakse Euroopa avarustesse. Aga moraalil kipub olema mitu nägu - sõltub, kelle positsioonilt vaadata.

Arvan, et mais toimuvad europarlamendi valimised on eelkõige isikuvalimised, sest erakonnad tulevad välja avatud nimekirjaga. See tähendab, et kõige rohkem hääli saanud kandidaat valitakse parlamenti. Kui tema häältest jääb midagi üle, siis need lähevad edasi enim hääli kogunud kandidaadile. Selles kontekstis on peibutuspartide kasutamine üsna küüniline tegu, sest me kaotame sisulised hääled ning saadame europarlamenti inimesed, kellel tegelikult puudub kodanike mandaat.

Mina annaksin oma hääle kandidaadile, kellel on aktiivse lobitöö kogemus ja kes on mingi valdkonna arvamusliider. Sellele, kes suudab väsimatult luua kontakte, hoida neid töös, aktiivselt koguda teatud seisukoha ümber suurt toetajaskonda, suudab leida liitlasi ja vastaseid  veenda. Igal juhul ei valiks ma nurgas konutavat tüüpi, kes ei valda vabalt Euroopa Parlamendi töökeeli, mistõttu ta ei saagi oma tööd teha.

Kui me valimistel ei osale, siis mängime samasugust peibutuspardi rolli nagu mängib osa poliitikuid, kes koguvad nö tühja hääle. Valimas mitte käinutest jäävad järele tühjad sedelid.