Andrus Norak: Vaateaknast ja karikatuuridest
Olgu nüüd muuga kuidas on aga sellega saadi sedapuhku hästi hakkama! Šokeerida õnnestus ja kuidas veel! Tõsi küll, mitte Lääne inimesi, kes on religioossete sümbolite mõnitamisega juba ammu harjunud, vaid moslemeid!
Meil siin peaks šokeerimisega harjunud inimesele vast midagi väga esteetilist ja traditsionaalset pakkuma. Siis ta ehk isegi hämmastuks ja imestaks! Umbes samal ajal, just nagu tellitult, leidiski meil siin, koduses Tartus, aset väike vaateaknaskandaal, mis meiegi tolerantsi piire kompas. Jah, piirikupitsad olid paigas ning piiriületamisi ei esinenud. Ei mingit mäsu. Paar hädist uudisepealkirja ja kõik.
Tollegi vaateakna vastu asusid esimestena protesteerima meie mõlemast õigeusu kirikust lahku löönud väikese ortodoksse sekti liikmed, kes adusid vaateakent silmitsedes esimestena oma võimalust uudisekünnist ületada. Arvan, et meil reageeritakse pigem soovist tähelepanu pälvida kui õiglasest nördimusest.
Seejärel rünnati Delfis linnapea Jänest, kel asjaga mingit otsest pistmist ei olnud, siis kaeti osa vaateakent kinni, kirjutati linnapeale kirikute esindajate poolt tuline toetuskiri, moodustati eetikakomisjon, kuulutati vaateaken praost Luhametsa suu läbi poliitiliselt korrektseks ning avati taas. Nii ta vist lühidalt oli. Nüüd on kunstikuu läbi ja aken maha võetud.
Ometi mõnitati selgi vaateaknal religioosseid sümboleid. Jah, aga milles asi, kas ei tee seda suisa harjumuspäraselt Päevalehes kirjanik Kivirähk? Seda kummalisem oli Päevalehe peatoimetaja suust Kahvli saates kuulata, et tema oma väljaandes sääraseid karikatuure mitte mingilgi juhul avaldanud ei oleks!
Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud ei saa minu arvates juba sellepärast teravaid ja selgeid seisukohti võtta, et nad siiamaani kui mitte riigi-, siis vähemasti rahvakirikut mängivad ja kuidas sa ikka oma rahva vastu lähed. Mis siis sellest, et ulakate kunstnike vastu. Mis sellestki, et osa rahvast on juba ammu kiriku(te) vastu läinud.
Nii ei jäägi meil kodutanumal potentsiaalseid protestijaid järgi. Peale nimetatud sekti ja ehk mõne teisegi. Siinkohal olekski paslik küsida, kus olid meie vaateaknaskandaali ajal teised vabakirikud ja sektid? Eks pea nemadki vaikima, kui neil vähegi lootust on suurte poiste G8-sse kutsutud saada. Või pakivad nad siis lihtsalt kohvreid ja ootavad, et seesama Mõnitatu nad siit langenud kurjast maailmast hoopistükkis minema viiks.
Ka ei ole kristluses ammu üksmeelt selleski osas, millised sümbolid millisele uskkonnale pühad on. Krutsifiks Kristusega on katoliiklik, samal ajal kui protestandid Kristuseta risti eelistavad. Nii polegi miskit imestada, et Tartu Praost vaateaknale oma “dobroo” andis. Ei järgnenud ka diplomaatilist nooti Vatikani suursaadikult, ega isegi Eesti esinduse rüüstamist Vatikanis.
Õhtumaa religioon tükkis oma sümbolitega tundub väsinud ja võhmal olevat. Ei ole suurt keegi siin enam valmis oma sümbolite nimel ei kannatusi valmistama, ega ka ise kannatama. Ometi määrab just füüsiline vägivald ära tolerantsi tegelikud piirid. Ma ei räägi siinkohal seadusandlikest piiridest.
Arvan, et seadusi muudetakse vajadusel väga kiiresti siis kui nad inimestele reaalseid kannatusi põhjustama hakkavad. Kui Tartu vaateaknale oleks järgnenud massimeeleavaldused, aknapurustamised ja tapmisähvardused, küllap oleks siis seegi kunsti pähe pakutav sealt kiiresti ära koristatud.
Ehk mõtleks kunstnikki järgmine kord pisut pikemalt läbi, kuidas ja mil viisil ta sedapuhku inimesi šokeerida kavatseb?
