Sallimise õpetamine, on multikultuurses ühiskonnas möödapääsmatu ja vajalik. Elame Läänemaailmas olukorras, mis on sarnane feodalistliku keskaajaga, mil majanduslikud ja muud huvid ületavad meie etnilise kuuluvuse piire.
Nagu Iring Fetscher oma suurepärases raamatus “Sallivus” välja toob: “ei tähenda sallivus õigesti mõistetuna mitte ükskõiksust teise suhtes, vaid tunnustust nii tema teistsugune olemisele kui ka tema õigusele teistsugune olla. Mõlemad peaksid olema seotud osavõtlikkuse ja huviga teise vastu.” Kristlus oma indiviidi väärtuse rõhutamisega on teinud küllap enam kui ükski muu ideoloogia ühiskonna sallivusastme tõstmiseks.
Asja teine külg on selles, et meil on oma riiki ja ühiskonda raske armastada, kaitsmisest rääkimata, kui see liiga palju seda sisaldab, millega me indiviididena või korporatiivtasandil ei lepi. Ka ajateenijate seas kaitseväes võib kohata küsimust, et mida see riik meie heaks teinud on, et teda kaitsma peaksime? Miks peaksime kaitsma neid, kel välispankades raha arvel ootamas ja kes esimese tõsise ohu korral kodumaa tolmu jalgadelt pühivad? Kas selleks et nad ikka kindlasti Rootsi laeva peale jõuaksid? Riigi kaitsmiseks on vähemasti lootust vaja, nii nagu iseseisvussõja ajal, paraku kipub meil sedagi praegusel ajal nappima.
Siiski kaitseme ja valvame oma riigi piire. Kaitseme oma kodusid lukkude ja uksesilmadega ning omi ihusid riiete ja miks mitte ka kondoomidega, õpime enesekehtestamist ja eneseküllasust, soovides et meie perekondades terved ja harmoonilised isiksused kasvaksid.
Nõndasiis ei ole sallivus kõige vastu ükspäinis hea. Sealsamas Ameerikas kiideti Giulianit, New Yorgi linnapead, selle eest et ta kuritegevust tükk maad vähemaks juuris. Poliitikat, mida ta rakendas, nimetati justnimelt nulltolerantsuse poliitikaks. Asja uba oli selles, et kõik kuritegelik, hoolimata seaduserikkumise suurusest sai võimalikult kiiresti oma karistuse kätte.
Kui tuleme riigi juurest korporatiivsele tasandile, siis enamik juriidilisi isikuid on moodustatud- ja toimivad rahalise kasusaamise eesmärgil. Sellestki seisukohast ei ole sallivusele just palju ruumi. Riik püüab seda, tegelikult halastamatut võitlust, seadusandlusega mingiteski raamides hoida. Pluralistlik demokraatia Robert Paul Wolff’i järgi, “põlistab majanduslikku võimuvahekorda suurte sotsiaalsete rühmade vahel ja priviligeerib olemasolevaid rühmi alati alles kujunevate arvelt. ”
Siinkohal oleks kohane refereerida ka Alexis de Tocqueville seisukohta, mille järgi on just demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikides parteide türannia omavoli ohjeldamiseks kodanike ühendusi kõige enam vaja. Riikides, kus niisugused ühendused puuduvad ei näe ta ühtegi muud kaitseehitust…ja võib kergesti juhtuda et mingi väike kildkond..painutab suure rahva täiesti karistmatult oma vägivalla alla. Kuidas on meil Eesti? Vahel tundub et meiegi “vaikiv enamus” on liiga vaikiv, organiseerimata ja ei oma väljundit.
Teoloogias õpetatakse et Jumal on üheltpoolt armastus aga teisalt ka pühadus.
Vahest võiks sallimatust põhimõtete omamise varjuküljeks nimetada. Arvan et absoluutne sallivus on võimalik vaid absoluutse ükskõiksuse ehk indolentsuse korral.
Mida me ühiskond praegu vajab oleks ühiskondlik kokkulepe selles, kust lähevad destruktiivsete vähemuste sallivuse piirid. Destruktiivseteks vähemusteks peaksin neid, kes sallivust sallimatuse õhutamiseks kasutavad.
Paraku kutsuvad ka üleskutsed sallimatusele sallimatuse vastu kaasa süüdistusi sallimatuses.
“Sallivus nõuab julgust. See eeldab mina-tugevust, mis omakorda on kordaläinud sotsialiseerumise tulemus. Seepärast ei tohi seda ära vahetada kõigi ja kõige ebakriitilise möönmisega. Õiguspärasel sallivusel on piirid. Nad on seal, kus üksikisikud või rühmad püüavad ülejäänud ühiskonda vägistada või alla suruda“…kirjutab Fetscher.
Ei tule sallivuse nimel mürgipudelile piparmünditinktuur kirjutada. On teada, et teise inimese õigused lõpevad seal kus algab minu nina. Kuidas on aga mu silmade kõrvade ja teiste meeleorganitega? Küllap on minul kui indiviidil õigus kaitsta oma silmi, siis kui ma näiteks parasjagu ei taha prügikastil trippidega tagumikku vaadata (kui üht kevadist sündmust meenutada) ja ei soovi et ka mu lapsed seda vaataks. Kas ei peaks indiviidi õigusi ka säärastes asjades austama?
Ameerika konstitutsioonis on fikseeritud indiviidi võõrandamatu õigus õnnetaotlusele, ilma et see mõiste oleks lahti seletatud. Võibolla oled sina õnnelik ühiskonnas kus sa pead vaatama ja kuulama seda, mida sa ei soovi, kui see aga minu arusaamadega kokku ei sobi, siis peaksid sa ju neidki austama.
Kui mina sallimatuse vastu sallimatu olen, siis on see ju sinu sallivuse proovikiviks, kas pole?
“Olla äärmustes on lihtne, olla kuskil vahepeal ei tähenda mitte leigust, vaid mõista kultuuri ja poliitika mitmeharulisust ning inimese lõplikust !” ütleb Paul Tillich.
