Andrus Norak: Meie pekstusest
Ja haiget teeb see tänini, nüüd küll enam hingeliselt kui füüsiliselt. Küllap kanname me endi pekstuse tagajärgi siiani kusagil sügaval alateadvuses ja DNA-s.
Mida siis oma pekstusega peale hakata? Ma ei arva, et peaksime endi pekstuse ametlikult oma rahvuslikku kultuurivaramusse sisse arvestama või sellele UNESCO-lt erikategooriat või staatust taotlema.
Isegi kompensatsiooni ei peaks vast selle eest nõudma. Ometi on meie pekstus sama käegakatsutav sotsioloogiline ja ajalooline tõsiasi kui Tallinna vanalinn, mida me kultuuripärandiks peame.
Ja mida on üks pekstus võrreldes teiste rahvaste genotsiidide ja holakaustidega? Pekstuse peamiseks puuduseks on see et parimalgi (halvimalgi) juhul jäävad peksu füüsiliselt meenutama vaid armid ja sisemine trots ning murtus.
Teisisõnu ei produtseeri pekstus sääraseid pöördumatuid tagajärgi nagu näiteks tapetus. Kui just surnuks ei pekstud! Sageli juhtus aga sedagi. Tundub et seetõttu ei tooda meie pekstus ka säärasel hulgal moraalset kapitali mida teistele rahvastele nina alla hõõruda nagu seda teevad need, kellel on oma genotsiid või siis ehk isegi oma holakaust.
Ometi peab sellest rääkima, seda kõigepealt iseendile teadvustama, seejärel aga kunagistele peksjatele ja teistelegi. Millegipärast meeldib meile märksa enam endi küüditatusest rääkida. See nagu oleks juba midagi! Tõsi küll, mitte midagi nii vinget kui genotsiid või holakaust, aga ikkagi!
Tundub et meie pekstus on pigem üks piinlik tõik ajaloost mida me parema meelega ära unustaksime, nii nagu seda meie kunagiste peksjate järeltulijad tundub, et juba ammu teinud on. Ometi peksti meid ligi 700 aastat, enne kui küüditama hakati ning meie pekstuse mõju meie alateadvusele on ka sedavõrd tugevam.
Seda, et me üks pekstud rahvas oleme, võib meie kultuurist mitme koha pealt välja lugeda. Ilmselt on seegi meie pekstud olemisega seotud et me nii varmalt uute Lääne isandate ees koogutame.
Või siis see ülim inidividuaalsus, mis meie maakamaral ei sünni mitte kõrgest enesehinnangust, vaid pigem paranoiast, ebakindlusest ja suletusest ning just seetõttu ei too meie individualism endaga ka toimivat kodanikuühiskonda kaasa. Mõni mõistagi koogutab siiani veel igaks juhuks ka ida isandate ees. Kindlasti väljendub meie pekstus ka sootuks vastupidises, teistele maadele ja rahvastele vastandumises, mis võib võtta ka üsna kummalisi, ksenofoobseid, laigulisi ning nullpäiseid väljundeid.
Meie pekstuse kohta on vast Hando Runneli kõige tabavamalt ja kurb/irooniliselt öelnud: orirahvas jäi hoopis lõata, nõutult peksupingile nõjatas. Oh kuidas tahaks seda kujutavas kunstis oma mentaalse tervenemise tarbeks oma silmaga näha ja miks mitte ka käega katsuda, imetleda nõutult ja otsivalt peksupingile nõjatuvat kaasmaalast!
Veelgi terapeutilisemalt mõjuks see võimalik taies siis ku tal oleks näiteks mõne meie praeguse kupja või europolitruki nägu. Miks mitte paigutada ta Tallinna lahte, kus soolane merevesi igavesti ta veritsevaid haavu uhuks? Ikka parem kui joomarvägistajast Kalevipoeg!
Kas saab ja tasub sellest üldse rääkida või midagi ehk selles osas ette võtta? Mida annaks meie pekstusega üldse ja ülepea teha? Arvan, et meil tuleb kõik need magedad ja soolased seljasaunad oma alateadvusest ja DNA-st lõplikult välja saada. Arvan, et baltisakslaste ühendused peaksid seisukoha võtma ja vabandama! Arvan et meie peaksime seda nõudma!
Vabandama peaks needki kelle otsese või kaudse sanktsioneerimise all see pikki sajandeid toimus! Mõtlen siinkohal nii Katoliku kui ka Saksa Luterlikku Kirikut.
Nii palju saaks ja vähemalt nii palju ka tuleks teha!
