Andrus Norak: Kaasaegsetest kristlikest metafooridest

Olen kohtunud inimestega, kelle näkku valgub õudus niipea, kui nad kuulevad sõna kristlus. Üks neist rääkis koguni, kuidas talle kusagil kirikus lauluraamat pihku suruti ja ta oli sunnitud laulma mingit eelajaloolist laulu taevaluukidest. Paraku ei ela me enam põllumajanduslikus ühiskonnas ning kõik need lambukesed, kitsed, sikud, viinamäed ja taevaluugid jäävad tänapäeva inimesele natuke kaugeks.

Millised metafoorid tulevad me silme ette kui räägime kristlusest? Alustame Jumalast. Keegi on öelnud, et sinises hommikumantlis gerondi teenimine ei ole puusliku teenimisest sugugi parem. Jumalat ei vahenda ükski olemasolev metafoor, parimal juhul on ehk võimalik vahendada Tema üht omadust või joont. Kõige levinumaks metafooriks on Isa. Eeldame selle metafoori üldist mõistetavust. Ometigi elab maailmas terve hulk rahvaid, kus lapse jaoks kõige olulisemaks meesolevuseks ei ole mitte isa vaid ema vend  — onu. Kas seal tuleks õpetada lapsi palvetama “Meie Onu kes sa oled taevas”? See näide osundab ka kõige üldisemate metafooride küündimatusele.

Paul Tillich on öelnud, et lugu pole parem ka omadussõnadega: “Jumalast rääkides muutuvad kõik superlatiivid diminutiivideks.” Sellest arusaamast lähtudes eksisteerib teoloogias koolkond, mis väidab et Jumalast saab rääkida vaid apofaatiliselt (so läbi eituste). Olen päri, et apofaatiline lähenemine aitab meid pisut kaugemale, tihti on aga tegu ka lihtsalt metafooride vananemisega ja mittemõistetavaks muutumisega. Sellest lähtudes ongi püütud välja töötada kultuuriliselt relevantseid tänapäevase konteksti teadlikke metafoore kristliku teenimise kohta.

Metafoor kätkeb endas teadupärast võrdlust ja omab võimet süüdata meie kujutlusvõimet. Uued metafoorid aitavad meil kristlastena tabada uue aja nõuete pakilisust.

Mõned näited

Haavatud tervendajad kaasatundvate ühiskonnas.
Piibel kõneleb palju Kirikust kui “Kaasatundvate Ühiskonnast”. Elame ajal mil “Turud on võitnud kolmanda maailmasõja inimese vastu”, mida Pasolini nimetas “konsumerismi leebeks fašismiks”. Elame Ameerika eeskujul üha süvenevas lapsemeelses ja julmas isekuses, kus armastuse viimasteks bastionideks on jäänud üha väheneva liikmeskonnaga perekonnad. Sealt väljapoole jagub üldjuhul vaid pealispindset viisakust ja sisutühja naeratust.

Piiblis on lugu halastaja Samaaria mehest, kes ei saanud haavatud ja röövitud kuriteoohvrist külmasüdameliselt mööda minna. Tänapäeva inimene mõtleks esmalt Sotsiaalministeeriumi küündimatusele, kurjustaks maksuraha ebaefektiivse kasutamise pärast ja valiks vahest alles seejärel oma mobiilil vastava ametkonna numbri. Isikliku käte- ja riietemäärimiseni asi enam ei lähe. Sellises julmas ja võõrandunud ühiskonnas peaks Kirik näitama end suurema armastusvõimega organisatsioonina, mis julgeb sekkuda, kaasa tunda ja armastada. Kahjuks ametkonnastub ka Kirik ja kui vähesed erandid välja arvata (Peeteli Kirik ja Avo Üprus), siis ei suuda ta reeglina seda metafoori praktikas rakendada.

Esimesi, kes selle metafoori kasutusele võttis oli Henri J. M. Nouwen. Väljend (haavatud tervendajad) tähendab seda, et meil on Kristuse läbi jõudu silmitsi seista ja vastu minna omaenda minevikule, lapsepõlvele ja kõigele sellele, mida me sealt kas oleme või ei ole saanud. Olla haavatud tervendaja kätkeb endasse tõdemust, et me ei pruugi terveks saadagi aga kui oleme koos Tervendajaga, siis oleme ometi terved.

Teenivad juhid teenivas kirikus.
Selles metafooris elamine tähendab mõistmist et Jumal on teenimises erilisel viisil kohal. On raske ja Jumala abita võimatu hoida neid kahte teineteist vastandama kippuvat arusaama (juhtimisest ja teenimisest) loovas ühtsuses ja pinges. Ometi võime me sääraseid juhte nende empaatiavõimest ära tunda. Olla teeniv juht tähendab enda haavatavaks muutmist ja seda, et sinu juhtikontseptsioon läheb sagedasti vastuollu selleg,a mida inimesed sult eeldavad. Sageli ootavad ja igatsevad inimesed pigem valitsemist kui teenimist. Siinkohal on huvitav mainida, et Paavsti ametinimi Pontifex Maximus tähendab etümoloogiliselt ülimat sillaehitajat. Silla ehitamist üle vastasseisukohtade tihti vihkamisele lähenevate kallaste. Poliitlised müstikud prohvetlikus ühiskonnas.
Prohvetliku ühiskonna all mõeldakse siin kirikut. See mudel eeldab, et kristlased vabanevad oma platonistlikust dualismist ja salaarmastusest selle maailma prioriteetide vastu ning võtvad julgesti vastutuse meie igapäevaelu probleemide eest. E. B. White on öelnud: “Ma olen kaheks rebitud soovi vahel seda maailma ühest küljest muuta ja teisest nautida. See teeb päeva planeerimise raskeks.”

Kristlastel peaks olema pakkuda lisaks hingepäästele ka empaatiat, armastust ja vastutust igapäevaelu raskete ja tänamatute küsimuste suhtes. See tähendab möönmist, et Kirik on oma olemuselt prohvetlik ühiskond ja futuroloogia pole vaid Fukuyama’de ja Huntington’ide pärusmaaks. Tõeline futuroloogia saab tulla vaid Jumalast ja Tema Sõnast, kes üksi teab selle maailma viimset otsa ja kogu loodu lunastusplaani täitumiskorda.

Orjastatud vabastajad vikerkaarekirikus.
Ernst Troelsch on öelnud: “Usk on energiaallikaks eluvõitluses, aga elu jääbki võitluseks, mis avab meile üha uusi ja uusi rindeid. Iga ähvardava kuristiku asemel mis sulgub avaneb kohe uus, haigutav ja eelmisest kohutavam.” Preester on see, kes on orjastatud oma armastusest, empaatiast ja kaastundest ja kes tänu neile ei saa ükskõikselt mööduda neist, kes abi vajavad. Vikerkaarekirik on pilt kõikidest rahvastest ja vähemustest, keda me oma ühiskonnas kohtame ja keda ka iga Kristuse Käsusõna tõsiselt võttev Kirik endas esindama peab.

Praktilised teoloogid postdenominatsionaalses kirikus ja
Avalik teenistus globaalkülas jäävad siinkohal ruumipuudusel käsitlemata. Need uued metafoorid kätkevad arusaama, et ortopraktika (õige praktiseerimine) on olulisem kui ortodoksia (õige uskumine).

Arvan, et Kirik tänapäeva ühiskonnas peaks loobuma võimuihalustest ja astuma avalikku dialoogi ühiskonnaga selleks, et mõista ja täita lisaks taevasele kutsumisele ka seda, mida ühiskond talt ootab. Kusjuures ühiskonnaga suhtlemine ei tähenda siinkohal mitte üksnes riigiga kurameerimist. Kuna võim Eestis on rahvast küllaltki võõrandunud, siis riskib Kirik ühiskonna asemel riigiga suheldes vaid niigi katastroofilise võõrandumise jätkuva suurenemisega. Aidaku need uued metafoorid pisutki kaasa selleks, et Kirik võiks mõista oma kutsumust Jumala pääste vahendajana ja ühiskonna teenrina.

Kasutatud Kirjandus: Images of Christian Ministry by Donald E. Messer; Abingdon Press; Nashville 1989