Andrus Norak: Endistest ja “endistest”

“Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja”, õpetab meid Vene vanasõna. “Kes elab minevikuta, selle jaoks ei ole ka tulevikku”, manitseb teine rahvatarkus. Lisaks sinna veel ütluse, et pimedate riigis on ka ühesilmne kuningas. Seda enam, et tal vana asja meeldetuletamise pärast juba üks silm välja sai torgatud. Õigem oleks öelda, et oleks kuningas, sest pimedate riigis ei ela me enam ammu.

Kõik nood parömiolooglised (vanasõnalised) tarkused tulvasid korraga meelde, lugedes Jaak Alliku ja Robert Närska kirjutisi. Kuuldes lisaks veel lakkamatult malevaromantikast ja muust punanostalgiast, mis mind küll üksnes iiveldama ajab. Punanomenklatuuri esindajad on ilmselgelt tüdinud end halvasti tundmast ja nii ongi nad hiljutise ordenisaju toel pealetungile asunud ning soovivad ei enamat ega vähemat, kui endi täielikku rehabilitatsiooni. Vähe sellest, kui keegi teine selle peale ei tule, siis aitavad nad meil sedagi meelde tuletada, et just nemad taastasid Eesti Vabariigi. Just seda ei tuleks neile mitte mingilgi tingimusel võimaldada.

Nad olid, on ja jäävad süüdi, otsesemalt või kaudsemalt, loendamatutele inimestele teenimatute kannatuste valmistamises.

Väitku nad pealegi Robert Närska suu läbi, et tegijad olid juba siis tegijad, on alati tegijad ja jäävadki tegijateks, olgu siis riigikord või ideoloogia milline tahes. Tõsi ta on, et rahvast on meil alati nappinud ja varumeeste pink lühike, ausalt öeldes lausa olematu. Kui korvpallis võib mõne tegija ka mujalt sisse osta, siis poliitikas peetakse seda halvaks tooniks. Seetõttu meenutab meie olukord korvpallimatši, kus veteranid ja tippsportlased läbisegi sekka löövad. Või siis seda lastemängu, kus mängijad ringiratast käivad ning iga ringiga üks tool vähemaks võetakse.

Au ja selle rahasid napib alati. See ongi niimoodi tehtud, et alati oleks vähemasti üks tool istujatest vähem. Mõni ime siis, et keegi ilma jääb ja keegi pahaks paneb. President tegi möödunud Iseseisvuspäeva puhul tõsise katse üle saada või vähemasti üle vaadata ikka veel säilinud antagonismist “endiste” ja Endiste vahel. Dissidentide ja punanomenklatuuri vahel. Kuna aga president ise kuulus ühte neist kahest inimgrupist, siis tuli hoolimata soovist, et kõik paremaks saaks, välja nii nagu alati.

Jah, küllap soovis president tõsimeeli tunnustada ka neid endisi dissidente, kes ka tänagi nomenklatuuri hulka kuuluvad. Aga nagu Tunne Kelam juba osundanud on, kippus see ordenisadu ikka enamjaolt “endiste”, mitte Endiste põllulappidele langema.

Minule meenusid aga inimesed kelle tunnustamisest pole midagi kuulda olnud. Näiteks Zivert Zoldin, kelle vabastamist kunagi väga häälekalt nõuti. Või Vello Väärtnõu, Ekke-Pärt Nõmm ja mitmed teised. Kus on kuldne vabadusrist või esmajärguline valgetähe orden neile inimestele? Lisaks veel Elu Sõna usuliikumine, kes ühena esimestest trikoloori taas meie tänavatele tõi?

Millal kavatsetakse neid inimesi autasustama hakata? Ilmselt on selleks teist järgmist presidenti tarvis. Seni aga ehk piisab vähemalt Zoldinile sellest lugupidamisest, mida osutab talle J.M.K.E oma laulus, “Meid aitab psühhiaatria”, kus ta on vähemasti ära mainitud. Vajame uue Eesti Vabadusliikumise mikroajalugu, mis tunnustaks tõepoolest neid inimesi kes tegijad olid, mitte “tegijate” poolt solgitud järjekordset ametlikku ja väänatud ajalooversiooni.

Säärased mõtted ja küsimused kerkisid meelde vaadates ja kuulates mitmete “endiste” pesemisharjutusi. Jah, me mäletame sirgeselgset Arnoldit NLKP kongressil sõimu kuulumas. Küllap olid sel hetkel meie kõikide südamed ja mõtted temaga. Mäletame öölaulupidusid, Balti ketti ja Vaino Väljast.

Aga laviini panid liikuma ikkagi need tervemõistusetud ja tihti ka episoodilised dissidendid, kes ei hoolinud millestki, mitte punanomenklatuur, ükspuha kui rahvuskultuuriliselt ta meelestatud oli.

Niipalju siis “endistest” ja Endistest. Rääkida tuleks aga hoopistükkis tulevastest.