Andres Tarand: Palju õnne, Edgar!
Kevadel 1988, kui juba kääris ja Rahvarinne oli teiste TV-saate osaliste üllatuseks Savisaare poolt välja kuulutatud, algas massilise organiseerimise ja selleks möödapääsmatute koosolekute ajajärk. Vaevalt keegi kahtleb, et siin esitas Edgar oma pulbitseva energiaga peaosa, mis viis ta üsna loomulikult ka Rahvarinde juhi kohale.
Juhte oli muidugi teisigi. Sügiseks olid toibunud ning ümber kehastunud „endised“, kes endiste võtetega suunasid eelviimase ülemnõukogu iseseisvuse deklaratsioonini, loodi ERSP ja halba aimates organiseerus NSVL-i sõjatööstuslik kompleks, nagu teda vist hüüti.
Loomulikult algas vabanenud ajakirjanduse kaudu põhiliste poliitiliste rühmituste vastastikkune tõrvamine, mis ületas sündsuse piirid. Kui Edgar Savisaart rünnati päritolu pärast, tuli mul temast kirjutada esimest korda, olles ta kaitsjaks. Ei sobinud ju stalinlikud võtted — karistada lapsi vanemate klassifikatsiooni järgi (kulak, natsionalist, kahjur, kosmopoliit) — ühiskonda, mida teha soovisime.
Üks organiseerimistöö kõrgpunkte oli ilmselt Balti kett, mis unustatud Baltimaad nende inimketi vaatega kosmosest hetkeks maailma teadvusesse viis. Tunnistan, et olin selleks ajaks küllastunud nn šõuelementidest ja ei pidanud ketti oluliseks, kuid eksisin.
Pärast viimase ülemnõukogu ning Eesti Kongressi valimisi moodustus labiilne tasakaal, kus valitsusjuhi tegutsemist on iseloomustanud Edgar ise. Kevadine intrite mäss, mis ilmselt pidanuks lõppema ülemnõukogu laiali peksmisega ja seda saatvate hüüetega:“ Nemad võtsid maha meie Lenini“, oli ehk eredaim punkt Savisaare trooniloleku ajast.
Savisaar kutsus rahva appi. Tõsi, olen kuulnud ka varianti, et eestimeelsete juhtide nõupidamine Toompea lossis parajasti käis ning idee ei olnudki Edgari oma, kuid peaministrid üleüldse saavad oma nimele palju sellist, mida ümberringi hästi mõeldakse. Savisaare valitsuse lõpp jaanuaris 1991 oli ühelt poolt muidugi objektiivse laose tulemus, kuid teiselt poolt mängisid kogenud „endised“ ta toiduladudega lihtsalt üle. Otsustav oli ehk Savisaare tormakus, mida Rahvarinde alguspoolel Marju Lauristinil oli tõhusalt pidurdada õnnestunud.
Edasi juba tõttas meile appi Moskva. Kolm päeva putši käivitas stsenaariumi, millega said võimalikuks Eesti väljalibisemine „murdmatust liidust“ ning selle õnnelikuks lõpuks vajalik ühiskondlik lepe sisejõudude vahel. Siin on ka murdekoht Savisaare isiku hindamises.
Senini hästi õnnestunud „etendused“ massipidudeni välja ei oleks pidanud kuuluma 1991. aasta augustipäevade juurde. Paadisõit Soomest koduranda ning eriti mõttetu juba vaba teletorni „relvastatud vabastamine“ olid asjatud ega pälvinud ka fännide tähelepanu, kuna hoopis suuremad asjad olid otsustamisel. Kokkulepe ülemnõukogu ja kongressi vahel, mis suunas Eesti hoopis teisele teele näiteks Gruusiaga võrreldes, oli Savisaare meelest aga reetmine, milles patuoinaks pidas ta Marju Lauristini.
Vähene tõsisemate kokkulepete tegemise tahe päevapoliitiliste tehingute asemel on iseloomustanud Eesti viimase kahekümne aasta poliitikat laiemalt, kui seda on Edgar Savisaare tegevus. Kuid mulle tundub, et üleliigne Lenini mässuõpetuse tuupimine ülikooli päevil on jätnud talle oma pitseri vaimus „kes ei ole minu poolt, on minu vastu“. See ei ole parim retsept ei demokraatia ega kodanikeühiskonna arendamiseks.
Kuid veel ei ole aeg lõplike hinnangute andmiseks. Minu meelest on üks huvitav küsimus, kui positiivne või negatiivne on (näiteks Lätiga võrreldes) Edgari osa Eestis tema „integreeritavate“ juhirollis? Sellele võiksid vastata vaid tuleviku ajaloolased ja mitte asjaosalised, nagu toimus kahjuks äsja kõigivärvilistel 20. taasvabadusaasta tähistusüritustel.
