Andres Raid: Venelane lõimub Eestis nagu eestlane komparteis
Tavaliselt puudutab see termin siinsete muulaste integreerumist, milleks siiani on vanas rahas raisatud miljardeid ja mis pole mingeid tulemusi andnud.
Hoopis iseküsimus on see, et mitte keegi ei räägi n-ö oma inimeste integreerimisest meie oma ühiskonda ja siinse elu üle otsustamise protsessi. Raske öelda, kui palju inimesi tunneb reaalselt, et neist siin ühiskonnas midagi üldse oleneb. Ja kui ei olene, siis on ju ka selge, et see inimene ühiskondlikus elus tegelikult ei osale. Võib-olla käib selle markeerimiseks ja enda rahustamiseks aeg-ajalt valimas, kui sedagi.
Muulaste puhul on asi oluliselt keerukam. Räägitakse integratsioonist, tegelikult mõeldakse aga assimilatsiooni. Assimilatsioon on selle erinevate teooriate puhul ühes ühtne — ta jaotub kas vabatahtlikuks või sunniviisiliseks. Meil tundub, et pretendeeritakse vähemalt vabatahtlikkusele. Siin on kohe kerkimas küsimus — missugune on assimileeritava motiiv lasta enda kallal niiviisi toimetada.
Vaevalt, et see tuleb suurest armastusest assimileerija vastu, pigem lähtutakse puhtpraktilistest kaalutlustest. Ilma ei saa ühegi pumba juurde, ilma ei kuku sulle mingeid hüvesid ja karjääriredelgi on vähemalt paari pehkinud pulgaga. Seega on vajadus hakata eestlaseks puhtpraktiline ja mingi patriotismi või ligimisearmastusega seda seostada oleks ilmne naiivsus.
See mõtteviis peaks siinmail üsna arusaadav olema — eks komparteissegi mindi ju suuresti mitte veendumusest või armastusest Iljitši ürituse vastu, vaid vajadusest olla lähemal puhvetile, Keila-Joale või sanatooriumituusikule. Praegune muulane mõtleb, et tühja sellest meelest või traditsioonist: kui vaja, olen nüüd ka eestlane ja siis kuulub osa siinsest napist maast juba ka mulle suisa olemuslikult!
Asja teeb keerulisemaks see, et muulaste vastavaid protsesse rahastatakse aga Euroopa rahvasulatusahjudest üsna heldelt. Seda isegi kontrollitakse ja vajadusel viibutatakse ka näppu. Omade integratsiooni ei finantseeri ega kontrolli keegi. Seega võib see niinimetatud integratsioon või assimilatsioon siinsele rahvale veel karuteene osutada, õigemini osutavad selle demokraate mängivad, isalikud, rahva huve parimal võimalikul viisil esindavad ideoloogid.
Põhiseaduse järgi ja alusel on siinne maa mõeldud põliselanikele, nende keele ja kultuuri (nagu keel polekski kultuuri üks osa!) säilimine põhiline. Eestlaste (põliselanike) roll siinses asjaajamises on samuti põhiseaduse alusel dominant. Rahvusriik tähendab ju ei midagi muud kui vahet tegemist just rahvusest lähtuvalt.
Assimilatsiooni tingimustes muutub aga selle siinse seltskonna koosseis oluliselt, sest eestlaseks on vahepeal hakanud keele elementaartasemel omandanud John, Ibrahim ja Vasja. Kuidas nüüd ära tunda, kes on see õige ja põline eestlane? Võimalusi õnneks on ja järgnevas pole mõtet näha irvitamist.
Mõned aastad tagasi tegi tuntud meestearst doktor P. kindlaks, et põliseestlastel on euroopa suurimad… munandid. Seetõttu pole päritolu määramisel ju mingit raskust (saates „Kahvel“ selgitas doktor P. seda omal ajal üsna värvikalt). Kui see tundub kuidagi pentsik, siis on mõtet võtta kivi ja visata see nende kapsaaeda, kes selliste avastuste ees põlvili laskuvad, sest just sellelaadseid teadustöid tuleb üha juurde ning tihti kroonivad neid „uuringuid“ järjekordsed teaduskraadid.
Nali naljaks, kuid selle taustal poleks sugugi imekspandav, kui TLÜ-s kaitseb keegi järgmisena väitekirja rahvatantsust teemal, kuidas testised (munandid, lad.k.) tantsimist segavad, milline peaks olema õige võnkeamplituud ja -trajektoor ja kuidas sellega seoses on kujunenud meie rahvatantsumustrid ja sammud. Kehv tantsija, aga produktiivne pereisa, eemalt juba näha!
Seni aga, kuni põhiseadust pole keegi muutnud, peaksid meie otsustajad selle järgi ka käima. Seda mitte kellegi teise alandamise või kiusamise arvel, vaid eeskätt oma eest seismisel. On ka teine võimalus, kuid siis tuleks põhiseaduses rahvusriigi põhimõte millegi muuga asendada.
Tasub siiski meenutada, et üks rahvus on võimeline endasse assimileerima maksimaalselt viis protsenti muud etnost, jäädes ise seejuures samaks. Meie puhul on kokteil aga hoopis vahekorras 1:4.
Selge on see, et sellisel puhul ükski seguainetest oma algseid omadusi ei säilita. Ei aita ka munandid, ükskõik kui suured.
